Täna ei tea ma, kas naerda või nutta või … naerda või nutta. Läksin täna elu esimesele pimedeidile Tallinna vanalinna teise poole poolt määratud katusekohvikusse.

Olin kohal täpselt, mis minu puhul on juba märkimisväärne saavutus. Miks ma seda tegin, ei tea õieti isegi, ilmselt on Tallinna õhtud oma rutiinsuses piisavalt igavad [loe: töölaua taga kontoris ei saa ju mingist põnevusest rääkida!]. Olgu – tuulutan end vahelduseks, mõtlesin. Aga ma jäingi sinna üksi tuulutama… sest ühtegi üksikut meesolevust mu silm ei tabanud ja ma arvan, et olin piisavalt kannatlik, kui ootasin 50 minutit? Sellest mulle piisas – mu piparmündi-sidruni-mee-tee sai otsa, siirdusin Europarkla suunas, kuhu olin end paariks tunniks parkinud, aga et see poleks osutunud asjatuks parkimiseks, astusin sisse ühte teele jäävasse restorani ja kinkisin endale kena küünlavalgel õhtusöögi. Mehed!?!?

Seejärel tegin ühe tiivulise sisseostu ja selle broileri saavad oma väikeste valgete kihvakestega nahka panna need tibulinnud siit: Kassid koduootel . Igassse päeva peab mahtuma killuke maailmaparandust, sest maailm muutub paremaks igast väikesest panusest… tegelen parem sellega, milles ma hea olen!