Leidsin täna Kaido Pajumaa kirje Mida inimesed enne surma kahetsevad , mis haakub heasti minu üle-eelmise postitusega. Vähemalt 2,5 punkti viiest on minu jaoks muret tekitavad… Niisiis põhilised kahetsused on:

1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud

Ma olen seda mõned perioodid oma elus teinud, aga leidsin igakord varem või hiljem, et see ei ole see elu, mida ma tahaksin elulõpuni elada. Seega selle punktiga ei ole mu väga seost.

2. Töötasin liiga palju

Arrrggghhhhh, see saab olema tõenäoliselt mu suurim kahetsus. Ma ei tea, kelle geenidega ma selle kaasa sain, aga töö on  mu jaoks alati üsna esikohal olnud. Ma ei hakka siinkohal lahkama, miks see nii on läinud, aga ma vähemasti annan endale aru, et see on valemast vale, kui töö ja eraelu jaotus on tasakaalust väljas. Mul  on põhiliselt nädalalõpud, mil ma pean suutma end jagada iseenda, pere ja sõprade vahel. Ning seda on kuradima vähe, ausalt!

3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada

Sellega on nii ja naa. Oleneb, mis teemad parasjagu käsil on, inimeste puhul, kes on mu sügava usalduse pälvinud, pole see minu jaoks probleem. Aga neid on, ise enesestki, mõista vähe.

4. Kaotasin kontakti sõpradega

Vaata punkt kahte. Kahetsen seda juba praegu ja püüan end parandada! Olge te tänatud kannatlikkuse eest.

5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla …