Jaanipäev. Kihnu-eri.

Selle aasta Jaanid olid vägadegi traditsioonilised, samas iseäralised.

Polnud mul plaani ega selle poegagi. Veel reedel kell 16 ei teadnud ma, kas kaevan oma järjekordse diivanisurfariga nädalalõpus Põltsamaa jõel vett või lasen  Amaliel meid veel samal õhtul Kihnu kanda. Võttes arvesse liigse niiskusega priiskavat ilmateadet, panin lõpuks endale aru pähe ja valisin kahe eest ära. Kihnu, üle mitmete-mitmete aastate taas see tore maalapike.  Koos eksootilise põnevuskujuga, kel pole aimugi, kuhu ma teda meelitan – arvas vaid, et lähme sinna, kuhu ma ise tahan minna. Mõeldud tehtud siis ju.

Kas on Maarjamaal iseäralisemat kogukonda, kui seda oo kihnlasõ? Kas on mul Kihhhnus mõned sõberid? Klapib. Luba randuda on antud ja nõnda ma siis kell 17 saabuva Cleversoni fakti ette seangi – tund pesuks (mitte peksuks!) ja puhkamiseks (tuli teine äsja tsikliga otse Riiast) ja siis on minek.

Stenil olid juba sõbrad sünnarile kogunema hakanud ja ma ei tea, mis nood mõtlesid, sest C. polnd mingi tavalise välimusega inimene. Aga vot just säärane mu seltskonnast veel puudu oligi, et enda veidike hullu imagot meie linnas täiendada.

Enne väljasõitu visiteerisime kohalikku toidupoodi ja … khhmmmmm. Õnneks VÄGA piinlikke momente ei tekkinud – näpuga katsuma ei tuldud. Saime  kõik vajaliku, mis ühel vegetaarlasel hamba all ei karju ostetud ja panime Munalaiu poole ajama.

Pmst, kuna mul polnud täpset ettekujutust, kaua me sinna veereme (nagu ikka, suveks kaevatakse kõik teed ja teeääred üles, et saaks ahistavaid märke ülesseada), lükkasin linnast väljas kiirusehoidja natuke üle lubatu ja vaatasin-imestasin, tüüp ei tulegi mulle järgi. Asusin siis ka korrektsemalt liiklema. Ja jõudsime 10 minutit enne Amalie lahkumist täispargitud sadamakaile. Minu Kiia-Tiia jäi mandrile, kaherattaline Honda  aga tuli meiega sangaga praamile. Ei olnd lokset enne saarele jõudmist, ei olnd hülgeid kah. Tunni vältel sain selge pildi ette, et kalaga me saarel meest ei meelita, alkoga samuti mitte. Jasna!

Teiselpool oli lahke pererahvas meil vastas ja pakid panime vööri. Saabuva rahva seast nopiti veel paarkümmend noort meie perre. Esimeseks ööks anti meile kahele uhkelt igale oma tuba ja järgmisel ööl lubati kah katusealust saunamajas. Kõlas hästi. Söök oli meie tulekuks valmis ning meie kaasatoodud produktid paluti jätta teiseks korraks. C-le sobivad toidudki olid ettevalmistatud ja muidugi Mamma kook – jumalik kohupiima-toorjuustukook mustsõstardega …. mille retsept jäigi saladuseks (sest seda ei olevat – kõik läheb umbes -daaaah!), ehkki meile seda igal järgneval päeval uuesti küpsetati, siis juba maasika-rabarberilisandiga, mis oli sama maitsev – minu lugupidamine küpsetusmeister Palmile.

Niisiis menüüs oli salatit ja kala ja mida kõike veel, veinipudelid avanesid ja mis kõik veel… tuulesuund ei lubanud lõket süüdata, kuid vähemalt oli meil sel õhtul päike ja suurepärane panoraamvaade kergelt violetseks tõmbuva taevaga Pärnu lahe kohal. Pererahva sõpru sisaldav seltskond koosnes kümnekonnast täiskasvanust kolmest lapsest ja kahest koerast. Mõnus oli mõmiseda, tuul ei lasknud sääski ligi. Mängiti palli, puhati seljataha jäänud töönädalast ning peeti järgmise päeva plaane.

Uni oli siililegi selge, et sügav ja kosutav, hommikul ärkasin kohvi-ja aromaatsete juustusaiade lõhna peale – köögis juba sumises. Mõnus on omade seas unise näo ja sasitud juustega häbenemata ringi tatsata, kui kohvitass täitub iseenesest, sest keegi on selle sulle juba valmis pannud. Kohvikõrvale oli Palmi poolt juba valmis küpsetanud hõrgult lõhnavad lehttaigna-juustusaiakesed. Paradiis.

Napilt sain riidesse, kui 10-se praami pealt saabusid meile väliseestlased, isa K. ja poeg M., üks üle kaheksakümne, teine pealt viitkümmet. Neile vabastas mu kaaslane toa ja kolis oma kodinatega esialgu minu juurde. Juttu jätkus meestel kauemaks, uudishimu ei hoitud vaka all ja Cleverson pidi meestele oma siiasattumise tagamaad ära rääkima – ühine tehnika huvi andis jutulõngale hoogu juurde.

Samalt praamilt saabus meie õuele ka … Londoni vana takso (cab), mis ilma paberiteta mandril liikuda ei saa, aga sel saarel on teadagi omad säädused. Igal juhul tuli masin sadamast omadel ratastel kohale.

Päev veeres ja vihm algas, isegi hiljem, kui me ootasime, aga siiski. Sellise ilmaga ei tee muud, kui sööd ja libistad veinikest. Ning ootad. Et ilm pöörduks. Lubati, et pöördub kell 14. Ei pöördunud, pöördus hoopis kell 16:30 vms. Asi seegi. Hakkasime õhtuks ettevalmistusi tegema – loe, leidisme mullegi nii alusseeliku, kui kördi ning passisime C-le selga peremehe troid. Fotoshooting otseloomulikult! Unikaalne pilt kogu eluks. Mulle see kört igatahes selga jäigi. Pits külma viina ja õhtusöök kerre ning kaine juht leitud, vedas londonlane meid varakult peopaika. Enamvähem olime esimesed. Külm oli ikka, ehkki enam ei sadanud.

Peatselt tuli ka muu saarerahvas ja ka pilli-laulu-ja-tantsunaised-mehed ja pidu võttis tuule saatel tuure. Kihnu nooruke vallavanem võttis krobeliselt sõna ja Kihnu-Virve vaatas kõrvalt, kuis noorikud tantsisid ja laulsid. Cleverson jälgis sündmust suure huviga. Jõudis endale juba ka ühe noore sõbra leida (või leidis sõber teda), kelle ema olla siitkandist pärit. Mõne aja möödudes, kui mina sõpradega veinituuri tegin, oli ta juba jutlemas ühe korralikku kaamerat omava noormehega …. Hollandist, selgus veel, et neil on ühine puutepunkt Amsterdamis. Tore. Inimene peab endaga ise hakkama saama ja endale tegevust leidma. Mina leegutasin ringi oma vähem suurema kaameraga ja püüdsin siit ka mingi hinguse pildile saada. Jummel, ma lubasin kellegile meilile pilte saada, aga see aadress tundus ainult tol hetkel mulle meeldejäävat….

Nägin veel tuttvaid nägusid nii Kihnust, kui mandrilt, aga no tantsida ei saanud just palju. Südaöö paiku liikusime oma musta cab ´ga tagasi koju, külm oli!  Saunamajja meid ei kupatatud, mahtusime ära. Hommikul esimese asjana mäletasin, et ripsmetušš jäi eemaldamata ja hambad pesemata. Peegel reetis pidu. No ja siis, kellel siis kerge oli?! Cleversonil muidugi oli, kuna ta pole juba 18 a alkot tarbinud, suitsust rääkimata. On ikka iseloom ahh! Seegi hommik ei õnnestunud mul olla viimane ärkaja, mekutasin ääri-veeri kohvi. Rootslased juba pakkisid oma kohvreid, sest noorem – see, kes mind eelmisel õhtul äärmiselt intelligentseks naiseks nimetas – see pidi lennukile jõudma. Enne veel tuletas ta meelde meie eelmise õhtu kokkulepet: järgmisel Tartu suusamaratonil on ta stardijoonel ja teeb mulle ära. Vaatame, mees, vaatame!

Pühapäev kulges poolvines taevaga ja meil oli nüüd võimalus peremehe tsikliga tutvust teha. C. ajas külgkorviga Iž-le hääled sisse ja ma hüppasin kalakasti kallutajaks. Mõte oli väike tiiruke teha, kuid siis leidisme end juba Rootsikülast ja lõpuks Pitkänä ninast Kihnu majaka alt. Eemal asjatas luigepaar ja majaka räästaste all tiirlesid elavalt pääsukesed, kes poegi toitsid. Metsmaasikad vajasid veel aega. C-le meeldis siin. Kuid avamerelt puhuv tuul tegi oma töö ja me hüppasime tagasi mootorloomaturjale ja naasime U. tallu.

Selleks, et soojemad riided selga panna ja Hondale tööd anda. See mees on ingel, tal oli minu jaoks teine kiiver kaasas (nali, seda läheb tal ka muude inimeste puhul tarvis). Niisiis tegime saare kõrvalistel teedel veel mitmeid ringe, Kalingradis tankimise järgselt tõrkus Honda korra ka Kihnus – miski puru olla ilmselt süsteemis ja nüüd vajavat see puhastamist. Meie õnneks andis tsikkel siiski peale kümne minutilist jonnimist alla ja me saime hämarast pähklisalust välja.

Väliköögis valmis lõunasöök kõigest, mis eelmistel päevadel järgi oli jäänud ja toas veel lisaks koorene kalasupp, ohhh, tõsine nuumalaager! Kell 15:30 oli aega hakata pakkima-sättima, et praamile pihta saada (pileteid ei müüda rohkem, kui on päästeveste). Pererahvas transportis külaliste pagasi saadamakaile ja andis mõista, et me oleme teretulnud tagasi. Muidugi mõista said nad vastukutse Amsterdami. Mina tulen, juba kolme nädala pärast tulen jalga puhkama. Munalaius pakkisime end laiali ja mina haarasin sadamast peale 2 piigat, kes Pärnusse hääletasid. Pühapäevane heategu sai tehtud.

Päris kodus ootas ees enamvähem okidoo olukord va mõned nõud valamus. Ma pidin kuhugile istuma, kui C. asus asjaliku näoga neid pesema – tema tahab mind aidata! Haa – läksime kohviga terrassile õhtust päikest püüdma ja veeretasime pikalt juttu inimestest, reisidest, elust alates lapsepõlvest kuni tänasesse päeva. Teate, ma ei oleks uskunud, et üks 35 aastane mees võib olla sedavõrd klaari mõtlemisega, ma ei hakka siin ümberjutustama meie teemasid, aga ma oma 42 aastaga kuulasin teda nagu poisike. Eluaegne õpe noh.

Jahenes, kolisime tubajee ja ma tegin 2 laari liivateed meega, nämma. Ja nüüd me rääkisime Aafrikast sh Lõuna-Aafrikast, C-l oli minu jaoks mälupulgaga kaasa võetud tema reisi pildid ja nelja kuu pärast saadan ma talle oma pildi Hea Lootuse neemelt. Päris mitu põnevat nippi ja tippi sain oma tulevase reisi jaoks kaasa. Kirjutasin tema rännuraamatusse head soovid ja mõned tähtsad eesti keelsed sõnad koos tõlkega. Nagu – Öö.

Hommikul pidime küll veel ühise kohvitamise tegema, kuid et mul õnnestus korralikult sissemagada, siis seda ei juhtunud ja minust  ta meile maha jäi. Sten hostis edasi, käbi peab kännuga ühte jalga astuma. Vahest. Kuna C on nüüd mõned päevad oma reisist Tallinnas, siis mine tea, mis elu tuua võib. Enne, kui ta suuna Peterburi peale võtab …

Inimesed – Couchsurfing on imeline võimalus avada oma silmi, kuulata ja jagada headust. Tehke seda.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Couchsurfing, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s