Mission impossible.

Nüüd on see siis tehtud. Eile hommikul ärgates ei olnud mul mitte vähimatki aimu, et mu eluunistus on teisipäeva õhtuks täitunud. nagu muuseas potsatas mu meiliboksis kiri, mida siin eelpool lugeda saab. Kuna mõtlemis- ja äraütlemisaega anti vaid napp kaks ja pool tunnikest, ei jõudnud ma keelduda. Olen 2 hooaega hoogu võtnud ja julgust kogunud, et see sööst tundmatusse ära teha. Siinkohal palju tänu mu ekskolleegidele pagaritööstuses, kes aimasid, et selline lahkumiskingitus võiks mind rõõmustada. Kallikesed, teie kingitus ei jõudnud  kolme aastaga nii hapuks minna, et seda enam kasutada poleks saanud.  Küll jõudis see põhjalikult ära kaduda nagu ka eelpool lugeda saab. Aga lõpp hea, kõik hea, tänane tööpäev hajus sujuvalt sõiduks Rapla külje alla Kuusiku lennuväljale. jah just sinna, kus viimastel aastatel on üks bravuurikas maanduja oma jala v jalad murdnud, üks kogenud hüppaja töötavasse propellerisse jalutas ja üks staažikas varjur kartulipõllule surnult maha potsatas.  Millal mind enne hirmujuttudega on mõjutada suudetud!

Keskpäevane kõne Arsenile andis tunnistus, et täna toimuvad hüpped kindlasti (möödunud septembris jäid need kolmel nädalavahetusel järjest ära). Kas ma olin valmis? Ei, kindlasti mitte, ma kulgesin “ma lihtsalt EI mõtle selle peale enne, kui see käes on” olekus tänasesse õhtusse. Mul oli teadmine, et ma pean teada saama, mis tunne see on ning ma olen piisavalt sadistlik enese suhtes, et oma hirmust tühjusesse astumise ees hüppest taganeda. Kuidas ma sellest hirmust eneses teada sain – ükskord ma seisin TerviseParadiisi veekeskuses nelja-viie meetri kõrgusel vettehüppeplatvormil, seisin ja võtsin seal hoogu ikka mitu head aega, lõpuks ma ei hüpanudki. Mina! … ehkki mu ees oli piisavalt sügav ohutu bassein ja minu ujumisoksuses ei ole kahtlust. Kartsin seda tunnet, kui toetuspind jalge alt kaob. See sama ja hullem kuristik veel, ootas mind täna ees.

Kohale jõudnuna ja mitmetunnist humoorikat koolitust kuulates, ma rohkem vaatasin, salvestamata detaile. Kui keeruline see ikka olla saab. Õnneks korrati piisavalt ja kõige tipuks tuli täita kuuldu osas lühiankeet, kust  minu pildimälu lõpuks ka midagi salvestas.

1.Hüppad välja, loed: Kukun üks. Kukun kaks. Kukun kolm. Ja tõmbad sangast! Ettepoole. Tugevalt. See tähendab, et  lükkan ju !?

2. Vaade üles tuvastamaks, et su kohal ikka avanes põhivari ja et tropid ei ole segamini või keerdus. Kui on siis oota. Need kerivad ennast ise aeglaselt lahti. Ära tee midagi.

3. Tropid-varjud barlanksis, tee ringvaade 360 kraadi, veendu, et sa kellegagi põkkuma ei hakka ja üles-alla, et sa kellegile maandumisväljaks ei osutuks või ise kellegi kuplile ei pargiks. Nähes ühte neist ohtudest juhi oma varju vasakule või paremale tirides rihmadest. Pirurda või kiirenda, tirides … rihmadest!

4. Tuvasta tuule suund lennuvälja tuulelohe põhjal ja pööra ennast seljaga selle poole, kasutades punaste nööride abi, milleni sa ehk ulatad, kuisa oled piisavalt pikk.

5. Valmistu maandumiseks, kui oled maapinnast ca 100 meetri kõrgusel … khmm -khmmm, 100 meetri kõrgusel, kus maalt see pihta hakkab? Puuladvad on ilmselgelt juba vähem kui 50 meetrit. Okei. Puid muidugi meid põllu kohal alla loopinud instruktor meie lähivaate ulatusse ei organiseerinud. Niisiis valmistu, jalad tugevalt kokkusurutud, põlvedest kõverdatud 30 kraadise nurga all üles tõestetult jalalabad maapinnaga paralleelselt. Ei läinud ju midagi meelest!

6. Maandumisel soorita sujuvalt kukerpall! Nüüd võid hüppe sooritatuks lugeda. Bravo!

7. Paki kokku vaja läinud varjud ja tropid ning tassi see kandam (pakun 30 kg oma kukil stardipaika).

Lihtne, kas pole.

Edasi järgnes tutvus lennukiga – kuidas siseneda, kuhu istuda, millises järjekorras istuda, kust kinni hoida, millise ornungi alusel välja aetakse, millises suunas hüppama pead…  siit ära kinni hoia, pead ära välja pista, tõukejalg siia, teine sinna… läks juba sassi? Lühidalt, nüüd lubati meid aksessuaaride manu. Sain oma varustuse kätte ja üritasin selle ettenäidatud skeemi järgi endale selga õmmelda, esialgu ei õnnestunud, kümnetest kinnitusrihmadest ühe mõõt ei sobinud. Kõik uuesti lahti (see oli viimane konkshaagis loomulikult) ja seljast ning umbestäpselt timmima, ära tegin – nüüd seisin nagu metallkorseti sisse pigistatud tulnukas. Pähh, see pakett kaalus rohkem, kui ma arvasin.

Arseni andis uue korralduse. Ootamatu. ISTUGE! aaaahhh, selle laadungiga mu seljas ja kõhul – mismõttes! Ma ei saa pärast püsti, põlvitasin, ainsana (meid oli 10 meest ja 2 naist). Ma ei saanudki päris täpselt aru, milleks see protseduur vajalik oli, sest mõne minuti möödudes saime korralduse lennukisse marssida. Kergemad ees, suundusin kolmandana me palju päevi näinud sõiduriista mitte-eriti kutsuvasse kõhtu. Instruktor oli eakas vene mees, kelle nime ma enam ei mäleta, kuna siitmaalt mu mälu lisainfot ei talletanud. Peas ketras tegevuste jada, mida millises järjekorras ma taevas tegema pean. Endiselt ei uskunud ma, et ma seda siin ja praegu teengi. See pidi olema uni. Tüdruk minu kõrval naeris, kui uks kinni prantsatas ja lennukimootor kolmandal katsel ka tööle jäi. “Auditooriumis” valitses ootusärev vaikus. Seanss oli alanud.

Rebased nagu me olime, üksteisele otsa ei vaadatud. Ma tegin küll mõned naljad naabrinaisega, et mitte mõelda eesseisvale aktile. Meeste näod olid surmtõsised. No väljaarvatud need 2 “jänest” sõdalase vormis, kes saabusid teistest hiljem oma kiivritega ja kes tõenäoliselt olid krt teab mitmendal hüppel. Nende näos oli rahu. Naeratasid kurivaimud.

Kui meie retro-teraslinnul vajalik kõrgus saavutatud, loopis instruktor lennukist välja ühe tühja varju, mis pidi kättenäitama tuule suuna ja võib-olla veel miskit. Nüüd osundas mees näpuga “kolme”, näidates vastaspingil ootel olevatele uksepoolsetele meestele, mis pidi tähendama, et teie kolm – hüppesse! Esimene vahetus tegigi hüpped nagu öeldud – olid olid, siis enam ei olnud!

Nüüd võeti ette sõdalased ja üks reakodanik. Sõdalased lõid omavahel kiivrid kokku ja tegid naistele silma ja läinud nad olidki. Kolmas – tsiviil – sel olid silmad ümmargused nagu tõllarattad ja too ajas sõrad vastu, tema ei lähe! Hüppa! kamandas vanamees vasturääkimist mittesallival toonil, mida sai lugeda tema huulilt ja näoilmest. Aga seda meest ta pehmeks ei kamandanud. Pilk alla ja magnet imes mehe lennukisisemusse tagasi. Aega raiskamata suunati mees jalust ära ja lennuk läks uuele ringile, et järgmised kolm “salongis” ruumi teeksid. Kaasreisijad pudisesid lennukist nagu õitsenud karikakra õielehed südasuvises briisis.

Mina olin oma kaalukategooriaga viimases trios, enne meid võttis vana hüppepelguri uuesti ette ja põhimõtteliselt kamandas ta lennukist välja. Võib-olla mulle tundus, et ta pisut nagu aitas ka vms. Jama oli selles, et see puiklev olek seal uksel tõi minu sisimast pinnale kunagise hirmu vettehüppe ees. See oli mul nüüd selgelt meeles, miks ma seda viimast sammu teha ei saanud! F**k, minu kord!

Püsti ma sain. Ukseni ka. Edasi ma ei oska öelda, kes ja kus minu liigutusi koordineeris, aga esimene samm lennukiservale ja mu käed olid ukseavades kinni – mina ~ sinna ei lähe! Kusagilt kandus kõrvu käsk: HÜPPA!!!

Now or never. Seda sekundit ma ei oska seletada, ma nägin, mis toimus, aga enda kehas ma küll kohal ei olnud. See, kes lennukist välja astus oli tummfilmi tegelane, kellel ei olnud sekundimurdosa jooksul ühtegi emotsiooni ega mõtet, maailm oli mustvalge ja keegi keris sekundit. Black-out!  Äratus tuli selle peale, kui igasugune tugi oli kadunud, adrenaliinilaks kihutas läbi mu veresoonte pealastjalatallani  nagu sädemeis  elektrilöök, kui ma nägin endast eemaldumas lennukisaba…

Tõmba pidet! jõudis teadvusesse. Järgisin ajust saadud signaali ja tõmbasin (lükkasin?), kuis jaksasin. Käis kiire nõksatus ja kooridneerimatu olek lakkas pärast äkilist jõnksatust ülespoole. Imetlusega vaatasin pihku jäänud sanga (Arseni oli öeldnud, et selle võib pärast kasutamist lahti lasta!), selle taga olev traat tillerdas lahtiselt mu peos –  ma lõhkusin selle nüüd ära! See kukub ju alla, kui ma selle lahti lasen! Uurisin pihkujäänut nii ja naapidi ja märkasin, et nöör selle küljest siiski haakub veel minu seljakotiga.

Kas millalgi pidi kolmeni ka lugema? Ja varju avanemist kontrollima? Ma olin nüüd taas mõtlemisvõimeline. Paraku takistas taevasse vahtimist silmini kiiver, nii et vaate avardamiseks tuli esiteks mu Jopa kiiver kuklasse vedida. Haaa – rihmad olidki keerdus (või olid need tropid, vari ise tundus õnneks lahti olevat. Selle kõrvalekaldega normist pidi mu umbrella ise hakkama saama ja sai ka.

Minu järgi hüppajad olid küllalt kaugel, seega jäi mul nüüd aega rõõmsutada mõnusa hõljumise üle ja et kole oli möödas. Tõin kuuldavale kolmekordse rõõmuhõiske tähistamaks eneseületust ja ärategemist. Aaaah – tuulesuund, kas mulle vaid tundus, et ma liigun selg ees!? Leidsin kaugusest lennuvälja tuulesuuna lontis toru ja püüdsin mõistatada, mis suunas see lontis on.

Äkitselt nägin enese all vastutulevat maad, millel  eri suundades vedeles löntsis langevarje, igaühel läheduses tiirlemas üksik maanduja. Muigasin, need õhutud varjud meenutasid kasutatud kondoome, nii värvilt kui … löntsis oleku pärast ikka.

Veendunud, et kellegile pähe ma ei maandu ja põld on “lihtne saak” maandumiseks, valmistusin. Aga … ma liikusin nüüdseks külg ees … baah, kuidagi suutsin end veel õigeks väänata, jalad kokku ja põlvest kõveraks – maandumine ei vastanud kirjeldusele, kukerpallist oli asi kaugel, kõps maha ja tagumikule. Mitte ainsamatki põrutust jalgadele ega ülespoole. Hüppasin püsti ja Tarzani sõjahüüd läks lendu saatjaks taevaavaruste poole sirutatud käed.

Vahtisin nüüd mõned minutid uskumatul pilgul oma maas lebavat varju ja taevasse uute hüppajatega tõusvat lennukit. Siis pakkisin koti, vinnasin selle hädavaevu turjale ja viisin oma võimatu missiooni ausalt lõpule.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Avastamised, Lihtne nagu liblika lend, Meelelahutus, Reis, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 Responses to Mission impossible.

  1. Arvo ütles:

    mõnnaaaaaa…

  2. Riste ütles:

    Mul tuli kõik värskelt meelde, oli sedas nüüd vaja 🙂

  3. Kristiina ütles:

    Apppiiiiiiii!!!!!!! JUBEJUBEJUBE!!!!! SEE NAINE ON HULL!!!!!!!!!!!!!!!!! :)) Väga hästi kirjutatud. Selline tunne, nagu oleks ise hüpanud..

  4. The Driimer ütles:

    Preili K. on kõigest õigesti aru saanud: kritselduse autor hüppas ja gräveeris hüppe lastelaste tarbeks igaveseks interneedusesse.

  5. Arvo ütles:

    Muideks, teine kord on palju jubedam. Proovi ja sa’i kahjatse 😉

  6. Pingback: Tagasivaade aastasse 2012. | the driimer püüab selgustele jõuda…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s