Täpselt 15 nädalat tagasi jätsin siia Peegelduse – Kui lihtne on keeruline – kus muu hulgas märkisin “… kui ma ka lähimad 3 kuud tööl ellu jään… “.
Ma olin kindel et sihikindlalt sammudes, ma oma kadalipu läbin. Siiski ei julgenud ma loota, et täpselt kolme kuu pärast olen ma sama rõõsa ja roosa ning lendan muretult koos kahe toreda kaaslasega konnasöödikute juurde oma selle aasta esimest metsikut puhkusenädalat veetma. Aasta küll algas appetizeriga Saapamaale, ent edasine oli tume maa. Ei teadnud ma ka seda, et nädal pärast naasmist sooritan ma ehk oma elu suurima kangelasteo. Aastast 5 kuud on ajalugu, selles on vürtse, mida mäletan usutavasti ka siis, kui ma oma eluraamatut kirjutama hakkan [Uumor].
Siin ma siis nüüd olen, hirmud ja tundmatud olukorrad on seljatatud ning ma olen suuremate kahjustusteta uutes lahingutes karastunud. Kõik see, mis mind ees on ootamas, tundub viimaste kuude jooksul kogetu põhjal lapsemäng.
Hääl peas: Ettevaatust, Naine, Sa tead, et elul on saanud harjumuseks pakkuda Sulle uusi hullumeelseid väljakutseid nimelt siis, kui Sul raskused on seljataha jäänud – ettekäändel, et Sul igav ei hakkaks!
Ah mul matkast hea on meel … Ülimalt õpetlik pildijada kaugest lapsepõlvest:
Siinkohal tervitus kõikidele Ah´dele ja Oh-id, hakake elama!
