Pariis vol.2.

Istun meie terrassil ja terve nädalavahetuse pööraselt puhunud tuul on lõpuks vaibunud ning võtnud endaga kaasa ka kõik näljased sääsed. Päike soojendab nii mõnusalt ja maasikad maitsevad juba nagu … maasikad. Pariisist pärit kruusiga kohv aurab ja aitab lähiminevikku meenutada. Niisiis, kus ma pooleli jäin…

Pariis. 1. päev. 

Toit ja vein maitsesid heasti, ehkki see arusaamatu prantsuse menüü pani mind tellima rooga, mida ma teadlikult ei oleks päris kindlasti valinud. Ei mäleta enam, kuidas see nende keeles kõlas, igatahes lubasid nad seal muuhulgas salatit. Tõde oli see, et ma sain ristkülikukujulise pitsa, mille taldrikule oli lisatud ka salatilehti ja tomatit, ilma kastme või maitselisanditeta. Mul õnnestus teenindajalt väljapressida oliivõli ja miskit sorti vinegari. Ehkki väidetavalt olla seda kõike juba lisatud. No tsort poberi požaluista, ma lisan neid määrdeid iga päev oma toidule ja tean, millal need on seal sees ja saan aru, kui neid seal ei ole. Aga polnud hullu, vaatamata krõbedale hinnale, sai kõht täis ja minu nisujahu-eitus sai sel päeval juba teise löögi allapoole vööd.  Küllap kõrvale rüübatud veinikene aitas seedimisel selle valge jahu produktiga toime tulla.

Edasi tuli chill – kohvrid läinud, koduvõti kotis, kõht täis, ilm soe ja ees… umbes täpselt 100 tundi tõelist vabadust, vaid mõni pisitilluke kohustus nagu postkaardi saatmine Eestisse jääjaile.

“Ettevaatlikult” võtsime suuna taas südalinna poole, kuni meie teele sattus esimene M. Sisenesime maa-alla ja soetasime ca 31 raha maksva mitme-päeva pileti. Pmst võis sellega sõita siis igas ilmakaares ja kasvõi tsiljon korda. Kui sa seda pisikest pabeririba koju ei unusta. Nagu minuga loomulikult juba esimesel väljumisel kodust juhtus, udupea nagu ma olen. Üritasime Manni piletiga duubeldada ehk 2 x masinast läbi lasta aga see ei läinud läbi. Tuli koju tagasi minna. Aga see tuli hiljem. Metroo oli oluliselt kabedam, kui Roomas või Peterburis, sodimata, uus ja puhas. Plaanid olid peatustes igal pool väljas ja vaid kord õnnestus meil vales suunas sõita. See aga tuleb kohe välja, kuna järgmine peatus kannab vale nime, hopp maha ja teisele poole rööpaid ning õigele poole tuld. Kuna me teele jäi Arc de Triomphe, otsustasime selle värava kohe üle vaadata ja tegime metrooga pausi. Njah, hull ehitus küll oma 50 m kõrgusega, aga … monumendiks … las ta jääb, ma pole suuremat sorti sõjaajaloolane ega kunstiteadlane. Esteetiliselt on teda kindlasti kenam vaadata, kui meie klaasristi.

Oli aeg leida pood, kus müüdakse karastusjooke. Imbusime kõrvalkvartalitesse, teadmata, et olime äsja seisnud maailma ühe kuulsaima tänava – Champs-Élysées – otsas. Kanad noh. Vahepeal tankisin ühest sisehoovist leitud kaevust vett, oli see joogikõlblik või mitte, ei viitsinud ma uurima hakata. Igaljuhul õhtuks oli minu seedekulgla täie tervise juures. Oma poe me leidsime, tegemist oli ökopoega, kust võis osta pmst igast söögikraami. No 3 raha pudeli ökoveini eest tundus kukepea, võtsime kohe 2, kuna kork oli keeratav ja Naba sai miski mangomehumixi, mis tal keele alla viis, ikka puhas öko noh. Juustu muidugi sebisime  ka, kuidas muidu. Eluke keris aina ilusamaks.

Taas maa-alla ja uue liiniga Montmartre linnaosa poole teele. Koduga tutvumise uudishimu ei andnud rahu. Aga ei, tulime veits varem, kogemata nagu hiljem selgus (kaardilugemisega tegeles meil üks kindel isik 🙂 siinkohal tervitan teda), M-st välja ja võtsime ühel autodest koormatud ringteel kellegi kuju all istet, polnud ju kiiret. Tipptundi oli hea vaadelda, kujutate ju ette ringteel toimuvat liiklust, võidumehed siin olid loomulikult jalg- ja mootorratturid. Signaalid ja kätega vehklemised jäid küll valgusaastate kaugusele Indias kogetule, kuid meil oli lõbu laialt ja mõnel autojuhil ka, kel jäi aega ka kõrvale vaadata.

Jalad puhatud, võtsime suuna kaardi pealt vaadatuna lähima vaatamisväärsuse juurde, milleks osutus… cimetière de Montmartre, kus teispoolset elu elavad üheskoos sellised lahkunud kodanikud nagu kirjamehed Alexandre Dumas ja Èmile Zola, kunstnik Edgar Degas,     heliloojad Hector Berlioz ja Jacques Offenbach, füüsik André-Marie Ampère … loodan, et igav neil ei ole. See jäi meie ainukeseks sellelaadseks jalutuskäiguks, ausalt öeldes on nad oma hauale püstitatud kambrite ja kujudega mu jaoks natuke liiale läinud.

Edasi viis meie kodutee mööda Moulin Rouge`st, mille ees turistide pilv oli tihe nagu … mesilassülem ümber oma kuninganna. Mõnedkümned neist oli ennast kannatlikult seadnud kassajärjekorda, tõenäoliselt soovisid nad lunastada pileteid etendustele, mille hinnad mahtusid vahemikku 95 kuni 200 raha (joogita, joogiga, dinneri+joogiga).  Meie otsustasime ise etendust teha  ja liikusime edasi, üha lähemale kodule, mis asus La Plaze Piagelle`l.

Siin see nüüd oligi. Tristani hoiatus, et võti tuleb eriliselt keerata, kulus marjaks ja välisukse avanedes seisis meie ees punase vaibaga trepp, mis viis meid maja eelviimasele korrusele, korteri 33 ukse taha, mille tundsime kiirelt ära, sellel oli silt Tervetuloa! Ha-haaa, ta oli selle valmistanud oma Soome sõprade tarvis ja arvas, et see aitab meidki orienteerumisel. Uks avanes ja arvatavalt ei olnud kedagi kodus, ehkki me igaks petteks tubli lastetoa ajel ikka hõiskasime Tere! Vaikus. Mõnus… kiire tutvus meie koduga kaheks järgmiseks ööks ja pessu. Laual seisid 3 veini nagu oli ähvardatud!

Jätkub…

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Avastamised, Lihtne nagu liblika lend, Meelelahutus, Pariis, Reis, Toit ja jook. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 Responses to Pariis vol.2.

  1. Kristiina ütles:

    Oh häda -“JÄTKUB”
    Ma kohe kardan seda sõna..
    MILLAL, MA KÜSIN ?!?

  2. Kristiina ütles:

    VALE VASTUS!!! 🙂

  3. Arvo ütles:

    Nonii… jääge siis pealegi pessu, aga mina teen nüüd ühe laual “ähvardava” veini sinu sünnipäeva puhuks lahti… Mõnna!
    Ja kui sa nüüd järge ei kirjuta, siis mina siit 33-st korterist ei lahku ja Tristan näeb seda kolmandat veinikest sama palju kui oma enese kõrvu.
    Proosit, hällilaps 🙂

  4. Arvo ütles:

    Ah-jah, üks sünnipäevane suvelugu kah 🙂

  5. Maire ütles:

    Hästi põnevalt kirjutatud, kuigi jah, sooviks ka järge lugeda:)))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s