Par[AD]ii[SI]s.

Ma võiksin ju püüda oma emotsioone kirja panna, aga seekord olen ma omadega jännis. Ma tean, et ma ei ole nii osav, et selle linna võlu ja ilu kirjena jagada. Mitte midagi sellist, mis natukenegi ei oleks meeldinud.

Üks detail oli aga, see ei puuduta kuidagi seda linna. Kuna huvi oli taas võimalikult vähe kulutada kohale jõudmisele, tuli meil veeta pool ööd Oslost 65 km kaugusel asuvas Rygge lennujaamas  ning me olime parasjagu laisad, et sealt õhtuseks ajaks oma kohverdistega (pakihoidu silma ei jäänud) trollidemaa pealinna vallutama minna.

Niisiis nagu ka mõnel varasemal korral Skvastas, võttis RA lennujaam meid eelmisel teisipäeval vastu suurepärase rannailmaga ning me maandusime ühel eemal asuval sametisel muruplatsil. Kiirelt suveriided selga ja päikest nautima. Riiast tuli igaks petteks kaasa ka üks plastikus RBB pudel, see mustasõstra oma, mida oli siis mõnus ajaviiteks limpsata.

Kakukaamera jäädvustas nii mõnegi toreda hetke sellest piknikust, kus tutvuti ka aktuaalsemate prantsusepäraste väljenditega, näriti kaasavõetud provianti ja kuna mul on paigalpüsimisega raskuseid, siis kaapisin ühel hetkel jalad kõhu alt välja ja tegin omapäi ka ühe tunnikese tutvumist ümbruskonnaga. No ausalt, mis seal lennujaama ümbruses ikka leida võiks, kuid võta näpust, seespool lennujaama aeda kuulsin ühel hetkel võsas raginat ja ennäe imet, seal oli üks korralik Norra kits. Kuidas ta sinna sai ja kas ta elab sel territooriumil konstantselt, mine võta kinni, ta polnud väga suhtlemisaldis ning ma kõmpisin edasi.  Norra keelt ma nagunii ei valda ka. Ja siis sama teed mööda tagasi.

Peale minu ei kohanud ma oma jalutuskäigul ühtegi inimhinge, kuigi kergliiklustee oli valgustatud ning asfaldi kvaliteet oli perfektne, ei ühtegi lohku ega muhku. Kes seal käima peaks, jäi mulle arusaamatuks. Norra elustandardid muidugi on tuntud oma kõrge taseme poolest ja see leidis siingi tõestust.

Hämardudes korjasime oma kodinad kokku ja otsustasime leida mõne varjulisema paiga indoor-pikutamiseks. Noh, ei läinud kaua, kui meile selgeks tehti, et nendel pinkidel ei või ikka küll pikutada. Okidoo  ja broo, otsisime endale uued. Saabuvate lendude tsoonis, kuhu sissepääs oli vaba. Ma jõudsin juba uinuda (nagu ikka: 30 seki horisontaali ja ma magan nagu maimuke), kui tuli taas üks onkel ja meid siiski üldsaali suunas, kus loomulikult olid vähesed pingid juba hõivatud. Midagi siis, puhveti, mis nagunii juba oma metallväravad alla sikutas, laudade taga oli puutoole jalaga segada. Mõnus ei olnud, sestap ärkasin pea tund enne telefoni poolt äratamist. Koos esimese päikesekiirega taamalt metsatuka tagant.  Juba anti ka kohvi ja saiakest ning sai rahulikult pesus ära käia, kui oligi käes aeg läbida turvatsoon. Õhku tõusime jupp aega enne seitset, sai rahulikult edasi magada.

Beauvais (on nimed ahh!) võttis meid vastu pilvisena ja ilmgi oli jahedam, kui Rygges. Oluliselt. Natuke nagu pettumuse moodi asi hiilis ringi, kuid meil olid veel Tallinna kliima riided seljas, seega polnd hullu ka. Nüüd oli vaja hankida pilet bussile, mis lennulembid tunni ajaga linna toimetab. Pmst ei ole midagi Eesti nii arenenud, etteruttavalt, isegi kirikutorni väisamiseks võis sul avaneda võimalus arveldada krediitkaardiga läbi automaatkassa, rääkimata siis meie shuttlebussist või metroost. 15 euro eest tunnine sõit mugavas kondiga bussis viis meid ühte kohta, mille pidime salvestama, et tagasiteel õigeaegselt samasse kohta sattuda. Nii.

Nüüd tuli meil leida üles aadress, kust me pidime saama meie kodu võtmed kaheks esimeseks ööks. Meile oli meilile saadetud aadress ja natuke teekonna kirjeldust. Esimese suuna saime sealsamas askeldavatelt bussijuhtidelt, veidi aja pärast pöördusin ma igaksjuhuks ka tänaval vastu rutanud naisterahva poole, kes tüüpküsimuse peale “Parlez-vous anglais?” naeratas malbelt ja andis mõista, et no natukene.

Andsime oma sihtmärgist teada ja püüdsime saada kinnitust, kas meie suund on ikka õige. No kuulge, me soovisime leida ühte ärihoonet, mis asus pilvelõhkujate rajoonis koos 80-e teise omastaoliste toweri keskel. Kas te teaksite iga maja nime, kui neid oleks kobaras kimbus 80? Ilmselt mitte. Aga me rõhusime siis aadressile ja et meil on vaja leida õige avenüü, edasi saame ise hakkama. Noh, enamvähem õige suuna me ikka kätte saime ja kõvasti nalja ka, sest proua seletas meile ikka pikalt oma kaunis põrisevas keeles. Etteruttavalt pean, et see keel hakkas mulle üha rohkem ja rohkem meeldima.

Ilm soojenes. Meil polnud väga aimu kaua meil tuleb oma kohvritega klõbistada ja meil oli aega terve ilm. Sestap võtsime ühel hetkel istet väikeses kohvikus, kus ahvatlevad värsked croissandid, rosinasaiad ja muud isuäratavad küpsetised. Ma lubasin endale, et ma ühe korraliku ahjusooja croissandi endale luban ja seda ma ka tegin, kõrvale korralik äratus-espresso. Mmmm … oli küll hea 🙂

Maitsemeeled hellitatud, seadsime sammud taas tuttavasse suunda, ikka mööda Avenue Charles de Gaulle´i La Defense linnaosa suunas.  Ületanud ühe suuremat sorti silla, mille nime ma ei pidanud oluliseks endale teadvustada jõudsimegi otsitud… ei mitte sihtpunkti, aga piirkonda.

Meid võttis vastu asjalik kaart, kus kõik need 80 pilvekat kenasti peale kantud. Leidsime mõningase näpuga järje ajamise peale õige maja üles, visuaalselt eksole – GDF Suez – mis oma 59 korrusega ei ole kõige kõrgem siin kandis. See kuidas selle majani jõuda oli omaette lõbu. Nimelt puudus siinsete hiigelvormide vahel loogiline tänavate asetus.

Otse läbi linnaosa suundus üks jalakäijate allee, aga see ei viinud meile vajaliku hooneni. Selleks et suunda õigena hoida, tuli meil tiirutada ümber erinevate hoonete, mõne puhul tundus otseim tee maja alt läbi minna, mida me ka tegime. Siin ei ole turiste, vaid inimesed kes nendes hoonetes tööl käivad, mõni maja tundus ka elukõlbulik olevat.

Inimesed siinses totaalses tehislinnakus kandsid enamasti moekaid ülikondi – selliseid number väiksena näivaid. Ühte daami koerakesega nägin siiski ka. Kuid see oli pigem erand. Ühelt järjekordselt kaardilt teekonna õigust kontrollides astus meile juurde üks abivalmis naisterahvas, kes meie otsitavat nime kuuldes näitas justkui hoopis vales suunas, me natuke vaidlesime temaga ja jäime oma versiooni juurde. Mis osutus ka õigeks. Aga tore oli see, et ta koheselt oli valmis abi pakkuma.

Ja jõudsimegi maja ette, kus pidi parasjagu tööl viibima meie Tristan… ukse ees suitsetavate pintsakute hulgas me teda ei silmanud. Ega ta ei suitsetagi, nagu selgus hiljem. Kohe selgus aga, et ta on absoluutselt võrratu huumorisoolika omanik 🙂

Alustuseks vastas meie isikliku, Couchsurfingust leitud, prantslase telefonile naisterahvas, kes rääkis arusaamatu ja piisavalt pika jutu Mannile kõrva. Täpsustasime telefoninumbrit ja tuvastasime ühe ebakõla ning nüüd oli krapsakas mehehääl kuularis. Mõistes, et tema eestlastest surfarid on hetkel maja ees tänaval, ei jätnud Triss oma üllatust meie suutlikkusest ise-kohale-jõuda enda teada. Mõne minuti pärast oli ta meie juures minipargis ja meie esmakohtumine lõppes 4 või 5 korrust all pool maa-aluses parklas tema pisikese sakslase pagassi kohvreid toppides. Nendest olime me nüüd vabad, samas omasime kollase paelaotsas võtmekimpu, millest kahte läks meil vaja. Väärt kaup! arvasime meie… või veel, Triss mainis, et tal on laual 3 veini ning et ehk üks võiks tema saabumise ajaks alles olla … ausõna, selle me loputasime alla eelviimasel päeval,  hüvasti-jätuks võinii. Üleliigsed riided seljast heitnuna, sukeldusime gigantsesse tehislinna, et kehakinnitust leida. Vahepeal oli saabunud troopikakuumus, mis betooni valatud jalgealuselt ja hektarite suurustelt klaasseintelt halastamatult tagasi põrkas…

Oli lõunaaeg ja meile silma hakanud kohvikus keeruline vaba lauda leida. Kuid meid ei lastud pikalt teise koha järgi ringi vaadata, sips ja vaba laud meile oli tekkinud. Eranditult nii 30-ndais meesterahvad jooksid osavalt laudade vahel hõbedased kandikud tasakaalukalt peopesadel ja muudkui tassisid ette ja eest ära. Üheltki laualt ei puudunud vein /enamasti roosa/ või vahuvein, vahelduseks mõni õlleklaas. Menüü oli loomulikult vaid prantsuse keelne ja viisakale päringule muukeelset saada, vastati, et ei, vaid nii õpite te kiiresti ära prantsuse keele. Aitasime end siis ise, kahe taskuformaadis raamatu abil. Kohe ulatas oma abikäe ka üks tõmmu teenindajatest, kes ei suutnud küsimata jätta, kust me tuleme. Eestit teadis ta küll ja veel, kontrollküsimusele, et kus me kodu paikneb, tuli aktsepteeritav vastus. Mees ise, muide, oli hoopistükkis portugaal, kes arvas, et küllap meie ei ole kuulnudki Lissabonist. Arvaku aga uuesti. Lõpuks suutsime oma valikud teha ja leida ka veini ning jäime huviga ootele… ja siis see tuli, päeva esimene korralik…

Naba eri.

Manni-eri.

Jätkub….

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Avastamised, Couchsurfing, Meelelahutus, Pariis, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Par[AD]ii[SI]s.

  1. Arvo ütles:

    Sissejuhatus paljutõotav ja ehtsinulikult maitsev 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s