See oli mullu Käsmu Folgil, mil ma esimest korda sain aimu, et on olemas selline lahe sõpuskond nagu Paabel , kes teeb väga söödavat muusikat. Tegemist on sümpaatsete noorte muusikutega, kelle pillide käsitlus on nauditav, olemine särav ning looming põnev segu rütmilisest folgist ja isetehtud loomingust, kirju nagu meie rahvariide vöökiri.
Esimesena avastasin tegelikult nende ainsa naisliikme, karismaatilise Sandra, kes ühel Kirjanike Maja õue jämmil eesti torupilliga osavalt ringi käis. Hiljem Metsalaval siis oli kogu punt laval ja nad jäid oma tegemistega meelde.
Kui ma siis eile hommikul poolkogemata kohaliku kobrulehe veebiväljaandes märkasin, et õhtul on Paabel Teatrikohvikus, teadsin, et see on SEE, mis rikastab mu nädalavahetust sobivalt ja ma tahan kohal olla. Nii sündiski.
Täna hommikul mõnusa kevadpäikese käes terrassil hommikukohvi nautides kuulan kolmat` korda konserdilt kaasatoodud autogrammidega kirjatud plaati “Üle järve” ja olen NII rahul. Kõik meeldib: vokaalid; positiivsus, mis igast loost läbi kumab; sõnadesse pikitud vimkad; pillihelide joovastav, kohati hullumiseni tõttav joviaalsus…
Suurepärane kaaslane minu rutiinsetel kodu-töö-kodu pikkadel autosõitudel!
Ah-jaa, aprillis on Paabelit võimalik veel kaeda 27.04. Kuressaare Linnateatris ja 28.04. Von Krahlis … Alle-aaa, soovitan soojalt!
NB! Muide torupill on lummav leiutis, paneb jala iseeneslikult oma viledede taktis kaasa lööma, justnagu muinasjutust tuntud Võluflööt 🙂
