Seletamatu.

Täna hilisel tunnil tööpostilt lahkudes valdas mind isetmoodi tunne. Ma panin tähele, et mul on ebatavaliselt kerge olla, ei märkigi väsimusest, otsesõnu muretu olemine. Ei ühtegi painama jäänud mõtet möödunud päevast ega ees ootavast homsest. Kõik tundus lihtsalt … kerge. Naeratasin.

Autos panin mängima mõne aja eest kolleegilt kingiks saadud plaadi ja nautisin helisid. Veider oli olla, nagu oleks mingi ebamaise aine mõju all. Püüdsin leida endale ootamatu seisundi tagamaid…. Kas tõesti võis sellise lihtsalt-hea-olla olemise põhjustada mitme radikaalse tööalase otsuse elluviimine tänasel pärastlõunal? Et mõned asjad, mis venisid nagu värskelt vurritud mesi meelusikalt …

Võtsin koduteel kõne vanale sõbrale, kellest mitu aega midagi kuulda polnud olnud ja kellele helistamiseks olin juba mitu päeva hoogu võtnud, et kuidas tal läheb. Meie vestluse käigus rääkisin talle ülekantud tähenduses järgmisest aianduslikust võttest: kui toataimest saab varakevadisel ajal päikesevalguse puudujäägi ja toitainete vähesuse tagajärjel poolvärvitu väljaveninud udja, tuleb taim tagasilõigata ning väetada ja uskuda, et uus algus saab olema elujõuline ja sellest taimest saab tiheda võraga tegus tegelane läbi sinu hoole ja sihikindla tegevuse temaga.

Pärast meie kõne lõppu sain aru, et meie tänased radikaalsused töölauataga kandsid sama mõtet. Meie tagasilõigatud taimed hakkavad ühel päeval ajama uusi võrseid. Ja minu alateadvus oli mõistnud seda enne, kui see päris minale kohale oli jõudnud. Et sul on küll raske teha otsust lõikamise kohta – ikkagi taim, millal ta ükskord jälle kasvab – aga sa tead, et lõikamine on hädavajalik.

Nautisin ergast mustale sametile pikitud tähekristallide väljanäitust taevalaotuses nii kaugele, kui silm ulatus. Kümmekond kilomeetrit enne kodulinnatuledeni jõudmist, märkasin teepervel minuga samas suunas liikuvat tumedat kogu, kott seljas.  Minu automaatpiloot jätkas sõitu nii 5 sekundit, umbes niikaua võttis aega minu dialoog iseendaga. Pöörasin auto esiotsa tuldud suunas ja sõitsin tundmatu kogu juurde. Tuvastanud, et meie suund on sama, kutsusin mehele küüti. Mehele, kelle välimust alles nüüd, autotulede valguses nägin, ta oli äravahetamiseni sarnane Jeesus Kristusele, (kui selline isik kunagi tõepoolest elanud on) ning kandis seejuures suuri päikseprille – kell oli veidi rohkem, kui 22 ja väljas ei olnud isegi Kuud mitte …

Panin terve tee vaikinud Jeesuse maha seal, kus talle sobis ja mul oli jäänud oma koduni paarsada meetrit. Naeratasin … lõpule oli jõudmas üks kuradima isevärki kodutee.

Oleks nagu pilvede all käinud! Või siis peal. Viimased tunnid minu elust olid olnud sootuks isevärki tunnid.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Kõrval | Rubriigid: Lihtne nagu liblika lend, Meelelahutus, Minu mõttelend. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s