Quo vadis, IRL?

Lõppeval nädalal on mõtlema panevaks ja enim avalikus meedias publitseeritud teemaks meie riigi elamislubadega seotud mahhinatsioonid isikute poolt, kes peaksid justkui esindama oma valijate huve ja mittekuritarvitama nende usaldust. Paraku on mul raske uskuda, et valija andis oma hääle teadlikult silmakirjalikkuse musterkujudele. [Wikipedia: Silmakirjalikkus on niisuguste vaadete, omaduste või tunnete omamise teesklus, mida tegelikult inimesel pole.] Teisisõnu, spekuleerin, on valijat petetud.

Mina ei ole neid inimesi valinud, ma pole viimastel valimistel ka kõnealust parteid valinud, ehkki pikalt kaalusin. Sellegi poolest olen ma häiritud, vägagi. Riigikogu- ja valitsusliikmete palk tuleb ka minu taskust. Ma ei ole saanud ümbrikupalka, mitte kunagi. Olen maksnud riigikassasse ausalt kõik maksud, mille kulutamise üle otsustavad nemad seal “üleval”.  Ma pole kritiseerinud nende ülalpidamiskulusid: aasta aastalt tõusvat palka ja esinduskulusid, mille eest ostetakse majoneesi ja täidetakse pereliikmete autode kütusepaake ning kohtutakse ööklubides valijatega. Ma olen maksnud palka tuletõrjujale ja arstile, lasteaiakasvatajale ja politseinikule,  ka riigikoguliikmetele – nüüd tuleb välja, et seda teeb hoopis keegi Nikolai?!

Mitte ükski karikas ei ole põhjatu. Üks osa IRL-st on ületanud minu jaoks eetilisuse piirid, mida selle partei esindajailt ei osanud oodata.  Mis edasi…. teha julgesite, siis olge mehed ja võtke vastutus, tunnistage viga. Aga jumala eest – EI. Hämame, ajame mulli, kõik on kõige paremas korras ja hästi, pensionärid saavad meilt oma pensionid. KUI TÜLGASTAV! Ministriteni välja.

Kui sellised mehed nagu Raudne, Kabrits või Stelmach peaksid jätkama Isamaa ja ResPublica Liidu ridades, veelgi enam – mõni neist lausa IRL eestseisuse liikmena, pole nimetatud parteil tulevikus lootustki minu häält noppida. Teemaga seotud ministrid vastutagu oma hallatava ministeeriumi haldusalas toimuva eest täiel määral. See ei ole õige vastus: “ma ei tea, mis toimus, millele allkirja andsin!”  Tänaseni ei ole Parts ega Vaher adekvaatset ja selget seisukohta sel teemal väljendanud.

Kahju on tehtud: ma leidsin end sel nädalal korduvalt mõtlemast, kas ma tõesti tahan sellises riigis elada. Naiivne oleks ju arvata, et selline sahkerdamine on ainulaadne. See on jäämäe tipp. KEDA valida, kui usaldada saad vaid iseennast!

Kõik minu rohkem või vähem tuttavad IRL-i liikmed, mul on kahju, aga füüsikaseaduste vastu ei saa: tilk tõrva meepotis annab alati ühesuguse tulemuse. Teie erakonna tulevik on teie endi kätes, jään huviga ootama edasiseid arenguid.

Ühtlasi tuletan meile meelde:

5 põhjust, miks valida Isamaa ja Res Publica Liitu

The on rääkinud.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, kui kõik on pp-s, Uudised ja poliitika. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Quo vadis, IRL?

  1. Arvo ütles:

    Aga kuhu jääb teekond Cartagenasse? Seda oleks palju nauditavam lugeda…

    Inimene on nagu panoraamne kinonäitamise apastraat, mida ümbritseb sfääriline ekraan. Kõik, mida näed, on film, mille stsenarist, režissöör, operaator, osatäitjad ja monteerija oled sina ise. Sa oled ka kino ainus külastaja ja kinooperaator. Kõik, mida vaatad on sinu enese loodud. Kui film ei meeldi, siis tee uus linateos. Ära tee kirglikult seda, mida ise näha ei taha vaid tee mõnuga seda, mis enesele meeldib…

    Poliitika ja korruptsioon pole sinu teemad…
    Columbia ja muud kaunid kohad on.

  2. The Driimer ütles:

    Ma olen olnud kannatlik. Ninasarvilise kamba puhul ma ei oota midagi. Aga mõni kamp võiks lõppeks teistest pisut üllam olla, kasvõi natukenegi. On´s seda siis nii palju tahta?

    *Kolumbia tuleb, kui ta tuleb – annan teada 🙂

  3. Arvo ütles:

    Ma veetsin üleläinud nädalavahetuse IRL-i noorsõdalastega ühes majas (sa isegi tead, mis majas)… Hommikul kella 4-ks olid nad “heast ja üllast” “poliitikast” suhteliselt läbi imbunud ja nende käpakesed olid koos silmadega isamaalisusest kõveriti. Raske.
    Näita mulle näpuga mõnda poliitikut, kelle kohta võiks öelda, et ta on üllas ja tegus mõlemat korraga. Sellist kombinatsiooni ei eksisteeri. Kurb, aga pidulik.
    Usu mind, et on tuhandeid tegevusi, mis sind kaunistavad ja mida sa valdad, aga nende hulka ei kuulu frustreerumine. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s