Kõigile teile, kes te arvate, et minu rännakud on veidi pöörased. Möödunud pühapäev tõi minu koju 25 aastase mehe (tundub uskumatu, kui talle otsa vaadata), kelle kõrval minu reisid on … kukepea.
Kuu jagu tagasi astus Min, kes elab Seoulis, Lõuna-Koreast laevale ja põrutas Vladivostokki, kust sai alguse tema ilmareis – TransSiberianExpressi pilet taskus ja kõik. Nüüd siis nähtud Irkutsk, Baikal, Moskva ja Peterburg, Tallinn… edasine saab kulgema hääletades kuni Portugalini välja (läbi Londoni!) ja siis Itaalia-Türgi-Iraan tagasi. Reisi teeb ekstreemseks see, et ta teeb seda praktiliselt rahatult, täiesti üksi ja tema inglise keel ei ole kõige soravam. Plaanide kohaselt on tal aega kuus kuud, talvekuud! Seljakotti kaalule pannes selgus, et see kaalub ca 15kg – ta ise kaalus 48!
Ma veidi pelgasin meie kohtumist, aga see oli asjatu. Meil oli ülilõbus, rääkides meie maadest, kuulates meie muusikat, tutvudes toiduvalikutega ja õppides ning õpetades keelt. Selle loo pealkirjas kajastuvat lauset lugedes ja tähendust kuuldes, sai Min naerukrambid 🙂 Kui Min sai interneeduse kaudu ülevaate meie laulupidudest, suutis ta öelda vaid: Wow! Wow! Wow!
Mul ei jätku sõnu. Turvalist teekonda ja abivalmis inimesi Su teele, Min! Sa oled äge! Ma tulen Sulle selle TSE-ga külla üks teine homme 🙂
11.11.11. sõber raporteerib, et on jõudnud Vilniusesse. Tore, sest meil siin on ööd juba miinuses.
