Bienvenido, Colombia!

Tagasivaade Kolumbiale.

Pilt meie reisi esimesest poolest on sügavalt allegooriline iseloomustamaks kogu meie kahenädalast kiirvisiiti Kolumbias: Teekond teadmatusse. Tee vaid samm ja astu sisse nähtamatust uksest, pelgamata kõikuvat jalgealust ning teadamata homseid …

Valle de Cocora. Quindio.

Eellugu.

Kõik sai alguse sellest, et kevadel sattusin Trip.ee st lugema infot, mis väitis, et Lõuna-Ameerika 2 sihtkohta on Lufthansas sügiskuudeks soodsalt saadaval. Kuna Caracases me juba aasta eest maandusime, jäi järgi Bogota (rõhk viimasel silbil – Bogota:]. Kiirotsus tehtud ja piletid bronnitud, jäi üle pool aastat tööd rügada ja oma elu elada. Kuni tuli lõpuks reisiskeletti kokku panema hakata. Et see lihtsam oleks, kirjutasin aegsasti Avele, kes on elanud Kolumbias 2,5a ja jäädvustanud oma nägemuse ka raamatusse “Minu Kolumbia”. Mõned nädalad enne teele asumist kohtusime omanäolises F-hoones Telliskivi Loomelinnakus. Mulle oli see F-s teistkordne reisijuttude vahendamine (siinkohal tervitan Andrat, kes vahepeal on kodunemas kaugel Costa Ricas), mis seal salata, see koht tõesti sobib sellisteks mentaalseteks ärasõitudeks hästi. Saime Avelt hääd nõu ja juhatust, kuhu kindlasti jõuda võiks, arvestades meie “huvisid”. Tolle õhtu A4, kahepoolselt täis kritseldatud märkmeid ja segaseid kohanimesid, tegi meie reisi rõõmsalt kaasa. Aitäh Sulle, Ave!

Mitte kunagi varem ei ole ma hakanud nädal varem reisiatribuutikat komplekteerima, seekord ma seda tegin. Mis tõi kaasa selle, et vahetult enne reisi oli väga pingevaba olla – mitte mingeid muresid, kas vajalik kaasas – ma olin valmis. Viimaseks asjatamiseks jäi rahavahetus, aga see on kõige lihtsam – kättevõtmise asi.

8.oktoobril kell 15:30 paiku lahkusin kodust, auto tagaistmel 40L ja väiksem seljakott fotoka ja esmavajaliku tarvis lennukisalongi + naasmisel otse-tööle garderoob, et olla samadel koordinaatidel tagasi 25.oktoobri õhtul.

Minniet polnud kodus, tema jäi paitamata.

Saabumine … külmale maale.

Kulgemine üle merede ja maade kulges viperusteta. LindaLine viis Helsingisse, kus me rahulikult linnast välja Vantaa poole liikusime. Öö lennujaamas oli jahe ja mingi masin undas akna taga, aga see ei lugenud – Vana Tallinn on sooja saamiseks tõhus vahend. Hommikusele lennule minnes pakkisime mingil seletamatul põhjusel natuke seljakotte ringi; puhuks, kui äraantav pagas mõnes teises suunas lendama peaks minema … et siis see, mis ei tohiks  eriti kaduma minna, oleks olemas. Laenatud Kaitseliidu vihmakeep, kõikvõimlikud laadijad, arstimid -kolisid ringi.

Juba tuttavas Frankfurt Internationalis paaritunnine vahemaandus, sealsed sooja toidu hinnad panevad aevastama – Spaghetti bolognese 11 raha – ilmselt tuli tarbijal kinni plekkida ka avatud vaade lennuväljale 🙂 ning siis ühe soojaga edasi.

Jõudmine sihtpunkti 9.oktoobri õhtul 19:30 paiku (ajavahe tõttu liikusime ajas 8h tagasi). Novot – sa võisid küll kodus vaadata, et neil seal on kõigest +19C sooja, aga et oli õhtune aeg, siis kraad oli ilmselgelt langenud ja moraalselt oli see natuke valus löök allapoole vööd … me tulime ju siiski LÕUNA-Ameerikasse! Mõni mõis, et Bogota asub ligi 2 600 m kõrgusel…. Jah, me tulime Andide maale. Ja rohkemat, kui meid siia toonud lennuk ja 15 päeva pärast vastupidises suunas 20:15 startiva teraslind, meil ajalisi kokkuleppeid-kohustusi ees ootamas ei olnud – kallis vabadus oli saabunud! Milline tunne!

Ei läinud kaua, kui selgus, et meie ca 9 kilosed seljakotid olid lennutatud samuti Bogotasse. Seadsime sammud ühte kolmest rahavahetuspunktist, et end varustada viimase puuduoleva kraamiga, kohaliku käibevahendi – kolumbia peesoga (COP), mida nad ise märgivad $-ga. Väikseim paberraha on väärtuses 1 000$ ehk 1 mill, selle rahaga võid saada WC-sse või tinto (must ohtra suhkruga kohv). Prrrrr … selle suhkru ja nende vääringutega harjumine võttis aega. Vahetuskurss oli 1USD = 1 920COP. Arvutage nüüd ise, mitu milli sai 500 USD vastu – hunnik nutsu, siiski miljonäriks /seekord/ ei saanud.

Siinsamas kõrval asus TI (Tourist Information) punkt, kus tütarlaps kõneles ka ingleesi. Kuna meil oli plaan oma kottidega hiidlinnast pimeajal esimesel võimalusel jalga lasta (me pole suurlinnadest kunagi vaimustunud), küsisime juhatust bussile, mis liigutaks meid Armeniasse. Meiega samal lennukil viibinud heledanahaline paar viskas pisut kohatu nalja – Armeniasse? Te olete sõitnud täiesti vales suunas! Hmmm … Tõesti.

Takso hinnad on fikseeritud, teatasime selleks ettenähtud luugist seal istuvale tädile oma sihtkoha ja saime tšeki, millega ettesõitvasse taksosse istusime. Maksta tuli lõpuks ikkagi taksojuhile, meile sattus naisterahvas, kes rahvusvahelist lennujaama teenindades ka mitte kõige pocito-pocitomalt (poco – vähe) ingleesi ei hablanud (hablar – rääkima). Tuli siis enda pocito-pocito espanjooli meelde tuletama hakata.

Jõudsime vilkalt meile vajalikku terminali (=b.jaam): “Quisiera dos billetos para Armenia por favor” –  hankisime endile piletid peagi väljuvale bussile. Ees ootas esimene öö tundmatul maal ja meil polnud aimugi, kas ja millal õnnestub kontakteerida Santiagoga, kes oli lahkesti nõus meid läbi Couchsurfing.org portaali enda juures majutama. Aga bussid on neil mugavad, sest need on põhilised transpordivahendid pikkade vahemaade läbimisel, ronge seal

Ma olen olnud CS portaalis 3 aastat, sellest 2 viimast aktiivselt majutades ise soovijad seni küll vaid eurooplasi. Nüüd olin otsustanud ka ise kasutada võimalust leida kodumajutusvõimalusi. Kolumbias on see päris keeruline, est isegi need, kes väitsid end inglise keeles hakkama saavat, vastasid mõnikord, et keelebarjäär on siiski väga suur ja nad ei saa vist hakkama.

Armenia – Salento – Valle de Cocora.

Jõudsime kohale hommikupimeduse varjus kl 4 paiku ja maandusime pehmelt bussijaama, kus ei olnud väga palju rahvast, kuid kus oli avatud mõni söögikoht ja hommikuse bussi ootajaid siin-seal siiski oli. Ning politseinikke. Me olime nagu valged varesed oma seljakottidega, aga üldiselt on kohalikud diskreetsed ja oma uudishimu sinu peal rahuldama ei tõtta. Ma arvan, et peamiselt eeldatava keelebarjääritõttu.

Esiti arvasime end olevat kavalad ja sättisime end terminali teisele korrusele, kus inimsesi ei olnud, oli hämar ja segamatu olla. Naljakas oli ka. Et kus me siis nüüd oleme ja mis tegelikult edasi saama hakkab. Peatselt tuli keegi ametnik ja tegi käte abil selgeks, et siin siiski olla ei saa, kontorite tsoon vms.  Midagi siis, kotid kaenlasse ja põhikorrusele tagasi. Mõnda aega mängis TV, kuni see poole filmi pealt lihtsalt väljalülitus. Kohalikke see ei häirinud, nad keerasid sealsamas pingile magama.

Üritasime seda isegi teha, et hommikul veidi targemaks saada.

Valgenes. Rahvast hakkas voorima igasugust, busside saabumise ja lahkumise rütmis. Tundus, et minu sms-d ei jõua kohale, sest kohalikust majutajast polnud kippu ega kõppu, ehkki olin saatnud õige mitu sõnumit teatega, et me oleme saabunud.

Umbes kell 8 avati terminalis 2 TI-d, kus meie õnnetuseks keegi taas peale oma emakeele teisi keeli ei vallanud. Süüdimatult, ma ütleksin. Avati ka pagasihoid ja miski kommunikatsiooniboks, kus oli võimalus kasuta netti ja telefone, copade eest muidugi. Seda meil just vaja oligi -teenindav naine seadistas kahe liigutusega minu telefoni nii, et ma võisin igasuguste lisakoodideta alustada suhtlust kolumbia numbritega, tavakõne sai tehtud analoogselt kaugel nõukaajal kaugekõne kabiinist helistamisele, sain ühes sellises kabiinis toru otsa Santiago. Lõpuks ometi.

Kuna mees on  täna kell 21-ni tööl, saame iseseisva päeva ja heakskiidu meie plaanile minna Salentosse ja sealt edasi vahapalmidest pikitud Valley de Cocorasse. Saime aadressi kuhu õhtul tulla. Perfekto!

Kuna Salento bussini oli aega, panime oma “pakid vööri” ja otsustasime seni omapäi linnaga tutvuma minna, kaardi me TI-st saime ja selle lugemine teadagi ei eelda suuremat sorti keeleoskust. Kohe, kui ninakesed terminalist välja pistsime, taheti meid kollasesse taksosse panna – jala minemine olevat tingimata ohtlik, pätid! Hmm. Me oleme selliseid jutte ennegi kuulnud. Aga istunud olime me viimase 1,5 ööpäeva jooksul enam, kui küllalt. Me vajasime liikumist, mida ükskõik kui tibukollane takso meile pakkuda poleks suutnud. Niisiis, suund õigeks ja minema.

Kellaajale vastavalt oli linnake veel unine ja ärkamas. Küll mitte kirikulised. Ma usun, et esimest korda elus sattusin ma kella üheksasele teenistusele. Palvetajaid polnud palju, aga ilmselt rohkem, kui mõnes kodumaa kirikus keskmiselt, võtkem arvesse, et oli esmaspäeva hommik. Kolumbia kirikud erinesid varem väisatud maades nähtuist seetõttu, et mitte üheski neist ei olnud võimalik soetada küünalt.

Liikudes piki tänavat edasi, saime esimese ohoo elamuse: neljanda korruse aknast hõikas üks proua üle tänava seisvat puuviljakärumeest ja lasi aknast alla nööriotsas kõikuva laastukorvi. Oma soovid edastas senjoora verbaalsel teel, aga raha muidugi mõista oli korvis. See korv käis neljanda korruse vahet ikka mitu korda – banaanikorv, köögiviljakorv … mis mugav viis turul käia, isegi öösärki pole vaja seljast võtta, rullidest peas rääkimata!

Tagasiteel terminali lasksime hea maitsta esimestel empanadadel (erineva täidisega õlis küpsetatud pirukad, mis võivad sisaldada lihale ja/või kartulit, muna, herneid, köögivilju, juustu jne.), mis oli värsked ja väga maitsvad – võibolla võimendus elamus, sest see oli esimene.

Niisiis, teekond Salentosse, ei kestnud kaua, läbitav vahemaa oli ca 25 km. Buss peatus otse linnasüdames ja sealsamas meid maha ka pudistati. Ilm oli pilves, aga vähemalt ei sadanud. Veidi ringi vaadanud, sai selgeks, et see imearmas linnake on loodud turistidele. Majad värvilised ja hillitsetud, igaühes neist oli peidus kas hotellike, restoranike või poeke siseõudega. Mõnel tänanurgal ootas saduldatud hobune oma peremeest, eemal tõusis lõputu trepp mööda mäenõlva taevapoole, sinna oli vaja meil minna … meie kotid olid ju taas meiega. Avanev vaade oli turnimist väärt ja on hea teada, kui tagasitee on kergem tee. Nüüd oli linnake vaid kirik ja kimp oranžikas-punaseid katuseid, mida ümbritsesid õrnas pilveudus sinavad mäed.

Aga mitte selleks ei olnud me Salentos. Tagasi all-linnas, leidsime taas TI, kus selgus, et sealtsamast saab osta pileti ja pick-up Jeep toimetab su peagi Valle de Cocorasse. See on koht, millest rääkida ei ole võimalik, üks minu lemmikutest selle reisil nähtud paikadest. Peale meie mahtus auto kasti veel 2 kohaliku moega prouat ja veel 4 vanderselli, kes olid juba niivõrd kohanenud, et kandsid osaliselt põlvini kummikuid. Meie olime kui linnalapsed nende kõrval.

Kohal. See polnud isegi mitte küla. Mõned ehitised turistide teenindamiseks: restoran, hotellike, kalakasvandus, hobuste rent…. peale seda, kui selgus, et me läheme õhtul tagasi kadus nimetatud ettevõtte ilmselt juhatajal ilmne huvi meie vastu ja me saime kohaneda. Meil oli nüüd aega, sest viimane auto tagasi Salentosse pidi lahkuma kell 5. Valida oli mitme marsuudi vahel, millegipärast valisime pikeima (miks otse minna, kui ringiga saab!).

Seda retke ei ole mul mõtet kirjeldada, lasen galeriil enda eest rääkida:

Hunnitu vaade. Hindamatu.

.… siia tuleb üks teine homme pildigalerii Midrimaast (cocora)…

Retk ise kestis 3-4 h, aeg ju seisis ja kellal polnud rakendust. Rada oli esialgu orus asetsev karjamaa; kohati väga porine, kuna vihmaperiood oli täies hoos ning siis ühelt maalt me sisenesime… Metsa. Tihedasse ja lopsakasse, kus rada kulges paralleelselt kõrvu kostuva veekohina taustal, mis andis mõista, et läheduses toimetab kärsitu veekogu. Eespool saime seda kivise sängiga energiavoogu korduvalt erinevate sillataolisi ehitisi kasutades ületada. Teekonnal nähtud vaated korvasid kõik vaevad, ka peodpidi okstraadi küljes rippumise (libe järsak).

Tagasi “tsivilisatsioonis”, astusime sisse söögikohta Restaurante Los Orillos, kuhu olime eelnevalt oma seljakotid hoiule usaldanud. Lubasime kotihoiu eest tingimata naastes siin einestada. Meenus, et minu kaaslase sõbrad olid talle tungivalt reisile kaasa surunud teibirullli, et oma koti kinnitused tuleb ALATI kindlasti üle teipida! Naer – me ei teinud seda (salaja) kordagi.

Restoranid on Kolumbias selle sõna meie mõistest sama kaugel nagu mina siin ja praegu Kolumbiast, aga Orillos oli toit tõesti maitsev värske õhk killis meie objektiivsuse?) olles valmistati kohapeal vastavalt tellimisele. Välisseinale kinnitatud menüü koosnes peaasjalikult kalast nimega “trucha” – alles kodus sain teada, et see tähendab forelli … mingi väiksemat sorti forell siis. Kõikide praadidega kaasnes “todos los platos incluyen arroz, patacon y ensalada” (taldrik sisaldab riisi, praetud banaani ja salatit).

Kuni me üle tee laiuva aia otsas kõõludes oma toidu valmimist ootasime, nautisime vaadet; elu ja olu ümberringi. Vasakul – hobustega matkajad tulid ja läksid, hobujuhid tüürimas setukaid sabast. Üks seltskond kogunes meist paremal, teiselpool teed. Korraga käis tühm, kuid vali mütsatus, mis ei sobitunud ümbritsevasse pilti kohe kuidagi! Kostus karjeid ja … üks naisterahvas oli end toetanud vastu harilikku põiklattidest ehitatud aeda ja selle ülemine laud oli ühelt poolt kinnitustest järele andnud ….  ning õnnetu ohver, kaotanud tasakaalu, maandus üle alumise, kenasti valgeks võõbatud aialati, alla tänavale, täpselt vastu asfaldiäärt palistavat betoonkivi. Ja see kõrguste vahe oli keskmise inimese õlgade kõrgune. Kogu seltskond moodustas kukkuja ümber momentaalselt tiheda inimmüüri, nii palju oli näha, et verd ei olnud ja inimene liigutas pisut …. Seda oli VALUS ainuüksi vaadata!

Roog naudeldud, kosutasime end veel ajatäiteks Pokkeriga (cerveza – õlu), kohaliku elu edendaja, kes eelnevalt oli meid tingimata majutada soovinud, asutas end samuti meiega Salento poole teele, salajane rummipudel põues. Teel tutvustasime talle kõhurohuna alati kaasas olevat pipraviina; mees, kelle nime ma olen unustanud, tunnistas selle kõlbulikuks. Miks muidu ta seda pudelit niiväga endale ihaldama hakkas, oli teine nõus vahetama uue pudeli rummiga. Ei-ei, seda me saame siit isegi kõikjalt! Viimaks tahtis mees meid tingimata viia ühte Salentos asuva sõbra kohvikusse ja meile kohvi pakkuda – ärgem unustagem, et me ei saanud teineteisest suurt mõhkugi aru 🙂 Aga kohvi me seal jõime ja lõpuks viis tütar isa vägisi koduteele kaasa. Meie tankisime kohalikus supermercados ja liikusime 8 paiku bussiga Armenia poole.

Meil oli kaart, kuhu hommikul TI tütarlaps oli teinud ringi asukohta, kus pidi paiknema kohvipood meie Santiagoga ning kuna see pidi jääma linna sisenedes bussi liikumistrajektoorile, hüppasime sellest ammu enne terminali maha. Ja nüüd algas tõeline linnamatk. Suund, kuhu bussijuht meile teed näitas, ei olnud õige koha moodigi, see ei asunud isegi õigel pool peateed. Ma vannun, et me küsisime teed vähemalt 6-7-lt inimeselt ja tõest vastust ei saanud kusagilt. Siiski õnnestus meil “mapa´l ” tuvastada meie praegune asukoht. Põhimõtteliselt meil tuli teha uus rännak poolpimedail tänavail täisvarustuses, teadmata, kus on tõde ja kas on tõde (etterutates, see ei jäänud meil viimaseks selliseks kompamiseks). Iseenesestki mõista, me jõudsime lõpuks kohale, teisti polnuks lihtsalt võimalik. See oli jällegi selline koht, mida ma ei nimetaks meie mõistes coffeeshop, siin anti sööki ja ka alkojooke, mängis chill muusika, kõrval oli ööklubi (vist? Pirr aita!). Meid tunti kaasavara rohkuse tõttu ära ja juba me tervitasimegi esmakordselt 27a Santiagot. Andsime mõista, et meil kiiret pole, lõpetagu aga oma tarvilikud toimingud, me oleme tänaval teda ootamas. Kotid saime tema autosse ära parkida (juhhei, no more buses) ja viskasime mõnusalt maja ette murule külili. Ehhh, Odessa, kaua asu ei antud – peagi läks põnevaks!

Ühtäkki saabusid maja ette mitmed tumedate klaasidega autod ja paar tsiklit, tuues sündmuskohale osaliselt politseid ja erariietes mehi, kes ruttasid “meie” kohvipooodi! Mõned mehed jäid tänavale valvesse. Meie peakestes hakkasid keerlema värvikad fantaasiad: see siin on üks narkopesa (äärelinn onju) ja meie kotid on seal sees, nendesse on kindlasti juba peidetud midagi illegaalset – me ei tule sellest pasast enam kunagi välja… Lõbus oli ja põnev ka (never knows), et siis mis ikkagi toimub. Üks keskealine mees saabunud seltskonnast tuli meie poole ja hakkas meile, murul pikutavatele gringodele, midagi rääkima. Muhvigi ju aru ei saanud, eks. Küsisin, kas on dokumenti vaja. Tuli uus sorav  jutt, sama arusaamatu nagu eelnevgi. Kehitasime õlgu ja sirutasime oma koibi edasi.

Lõpuks tuli Santiago, ei tulnud käed raudus ega midagi. Istusime tema Fordi ja saime teada, et majas viiisid mõned VIP-id ja nende ihukaitse saabus nende lahkumise ajaks. Lihtne elu, kas pole?

Päev kohviistanduse omanike peres. Santiago – couchsurfingu 1. kogemus.

Nii – Santiago – saame tuttavaks. Ta sõbranna on eelnevalt couchsurfinguga tegelenud ja kiitnud, nüüd oleme meie tema esimesed majutatavad. Ehkki tal on sõbraga kahepeale 3-toaline korter siinsamas, linnas, pakub ta välja, et ta vanemate majas on ruumi rohkem ja meil on mugavam, et vanemad juba teavad ja kõik on üldse oo-kaa, me sõidame …. linnast välja. Nõus, muidugi me läheme kuhu iganes. Santiago on 6 kuud USA-s elanud ja töötanud, lapsepõlves käinud siin erakoolis, need on põhjused, miks ta räägib head inglise keelt, tema isa näiteks ei räägi seda üldse, nagu järgmisel päeval selgus. Hommikuks on plaanitud ringkäik nende pere kohviistanduses. Lisaks näitab ta meile kuidas puul kasvanud viljast saab röstitud uba. Tema peamiseks tööks on pere kohvifarmi tegemiste juhtimine, seda siis isaga kahasse. Kaks teist venda elavad mujal ja tegelevad teisi asju.

Aga see kõik tuleb homme, täna me saame pessu ja voodisse magama. Ja see on peamine.

Teekond kulgeb mõnusalt, on turvaline olemine ja juttu jätkub mitmel huvitaval teemal, sealhulgas Kolumbiaga enim seostataval: Santiago suitsetab pidude ajal küll marihuaanat, kuid kokaiin on tema jaoks tabu. Head ööd, mudilased! Uhkemas ja vanaaegsemas voodis, kui sel ööl, ma oma reisidel puhanud pole.

Minu meelest magasime me end korralikult välja. Hommikul tuli vastupidiselt ööle duššist kuuma vett (see jäi ainsaks soojaks veeks, millega end kasida  –  aga siis ma seda veel ei teadnud). Üldjuhul tuleb pesuvesi nagu ikka, katusel asuvast veepaagist, ilma boilereid läbimata vastavalt välistemperatuurile. Sellega on alati nii, et esimesed korrad on vastik, aga kõigega harjub ja lõpuks ei saa sa arugi, et vesi ei ole … soe! Aga siin majas oli boiler, mis nüüd oli sisselülitet! Elekter on neil siin soolase hinnaga, samas oli piirkonniti näha väga palju päikesepaneelide kasutamist.

Hommikusöögist me loobusime, piisas kohvist ja värsketest puuviljadest. Mõningaid neid ei olnud me varem näinud ja Santiago tegi meile kiire tutvustuse. No tõesti, ma ei oska täna ühtegi nime meenutada, üks neist, mida mekkisime, nägi seest välja hall sültjas seemnetega mass, mis maitselt meenutas pisut karusmarja, kuid välja nägi nagu paaripäevane konnakudu, mille pehmjates terades areneva hakkava konnamaimu tume täpp. Head isu…

Oli aeg end püsti ajada ja varustada korralike jalavarjudega: me läheme nüüd kohviväljadele.

Ka siia tuleb üks teine homme galerii

Vähe sellest, et vaated igas ilmakaares olid maalilised, avanes meil kiirelt võimalus noppida raja ääres üksi seisvalt puult priske mandariin. Perepoeg, see oskas vastata kõige rumalamalegi küsimusele, mis võhikutest naisterahvaste pead vaevama hakkasid.

No näiteks, mis saab, kui istandus vananeb: puud saetakse maha nagu meil jõulupuu, ning kännust kasvab uus puu, mis 5-6 aastaselt juba korralikku saaki annab. Aga mis vahet on kollasel ja punasel kohvipuu viljal: ei olegi, sort lihtsalt on selline. Seni kuni puu uueks kosub, on puude vaheline ala kasutusel ubade kasvatamiseks. Maha võetud puud saavad aga grillsöeks – midagi ei lähe raisku, kuid iga liigutus nõuab palju abikäsi.

Töösipelgad – kohvikorjajad saavad siin peres keset istandust asuvas majas kohapeal elada, nende söögi ja ravikulud kaetakse, neile makstakse isegi puhkuseraha. Aga töö, see on sigaraske, tüütu pealegi, puuvõrad on seest tihedalt täis vilju, mis siis vastava värvuse saavutamisel tuleb suurtesse kottidesse kokku korjata ja lisaks ka veel pearajale äravedamiseks kokku koguda. Aga neid puid siin… on mustmiljon ja põllud mõõtmatutes mastaapides …

Tagasi “häärberis”, näidatakse meile ette, mil moel tõeline uba vilja seest (terad sõkaldest) eraldub; kuidas uba pesus käib ja siis ahjus, mille kohal silt “SILO”, kuivab (ahju kütavad need samad grillsöed). Edasi ei ole vaja muud, kui sõidutada uba röstimismasinasse… ja valmis tema ongi.

Mida me lõunasöögiks tahaksime? uurib vahepeal on oma tegemistelt saabunud isa, kahjuks ei räägi ta üldse inglise keelt, aga Santiago on meile siinkohal abiks. Pikalt mõelda pole vaja, võimalikult audentset kohalikku toitu muidugi. Ema, kes tegeleb mööblidisainimisega, on ära, linnas asjatamas. Maja verandal ja aias on võimalik aimu saada, et  pereemal ideede puudust ei ole. Et ema saaks oma äri edendada, toimetab koduses majapidamises abiline, kes valmistas meile imemaitsva söögi ning jäädvustas meie “perepildi”:

Lahke pererahvas.

Mõnda aega arutame meie edasiste plaanide üle ja saame mõned vihjed seoses ühtede lennupiletitega. Ja ongi aeg edasi liikuda. Repakime oma kotid, kingime lahkele pererahvale mõne Eesti teemalise suveniiri ja laseme linna tagasi sõitval Santiagol end maha poetada ühes väravas. Abivalmis mees annab oma viimase panuse ja aitab meil lunastada pääsmed Jardin Botanico del Quindio sse. Paneme kotid lukustatavatesse kappidesse ja saame giidi –  noormehe – kes õpib ülikoolis inglise keelt. Viimased kallistused ja Santiagot ei näe me võibolla enam kunagi. Suur rõõm oli Sinuga kohtuda, Santiago, kõike head Sulle!

Siinses botaanikametsas on tohutul hulgal erinavaid puid -põõsaid: palmide, sõnajalgade (maailma kõrgeimad – puu kõrgused sõnajalad nt) ja heliconiate perekonna (ei ole mul tõlget) kollektsioonid, karnivoorsete taimede väljapanek, mariposario (liblikamaja), lindudevaatlus jne…  aeg kulgeb raamitult, sellist asja lihtsalt pole olemas .. on olemine. Kogu reis kulges tegelikult ajateljetult, justkui kaalutus olekus. Tuleb välja, et teise dimensiooni (või sajandasse) sisenemine on tegelikult imelihtne.

Taaskotistatuna, asume lähedal patrullinud politseiniku abil hääletama Armenia suunas sõitma pidavat väikebussi. Pole vaja pikalt oodata, samaaegselt vastastepoolel stoilise rahuga jalutava veisega (ei ole väga levinud vaatepilt siin riigis) läheneb meile ka valge muhvilik buss. Meil pole vaja väikese sõrme küüntki liigutada, abivalmis korravalvur teeb vajalikud liigutused ise.

“Ümbereastumine” Armenias Medellini suunduvale ööbussile toimub juba õlitatult – taas ratastel.

Lühiülevaade Lõuna-Ameerikas linnade vaheliste pikamaa busside hingeelust: need on suured ja väga puhtad, korralike kardinate, audi-videosüsteeme sisaldavad (nad näitavad sealt ka korralikke uusi hollykaid) ja konditsioneeritud. Bussijuhte on 2, nad on vormis, kannavad isegi staatusele vastavalt paguneid-paelu ja kontrollivad su pileteid reisi vältel korduvalt. Vahekäikudes ripuvad prügikotid nagu olen neid meil kohanud kasutatavatena meie ekskursiooni- või turismibussides. Muidugi WC. Ja nüüd istmetest! vahe eesmise istmega on selline, et sa võid seal rahulikult seista või ka tantsida. Sinu seljatugi käib alla vähemalt 45 kraadi ja su jalgade alla käib tihti samuti pehmendusega plaat ning aeg-ajalt jalutab bussist läbi teeääres oodanud kohalik, kes pakub sulle pirukaid või mõnd valmissnäkki või jooki. Vähemalt kord öö jooksul teeb buss pikema peatuse: kes suitsetab, kes läheb koos bussijuhtidega sööma, kes sirutab niisama. Sinu ainus mure on, varustada end soojade riietega, sokid ja midagi tekilaadset. On teada tõde, et lahjade suvehilpudega külmud sa nois bussides kringliks 😀

Bussi-lennu-jaam. Medellin.

Varahommikul, enne seitset jõuame Medellini  (meðeˈʝin – “ll”-id välja ei hääldu, sel kohal jääb sõna justkui korraks komistama). Riigi tähtsuselt/suuruselt teise linna. Külmuselt on see aga samal levelil pealinnaga. trrrrrtttt… unesoojad eestlased imbuvad … kuhu mujale, kui terminali. Adios, kena õpetaja, kes sa meiega Armenia terminalis arusaadavas keeles rääkima hakkasid, aitasid aktuaalseid küsimusi lahendada ja meie kõrval sama teekonna läbisid, siinkohal lähevad ka meie teed lahku. Ole terve!

Kellaaeg on piisavalt varajane, et enamus söögikohti on veel suletud, ent esimesed siiski juba avavad laisalt end päevaseks siblimiseks. TI on iseenesestki mõista suletud. Terminal on suur ja teeme tutvumisringid; ükshaaval, vältimaks seljakotte. Me vajame hommikusööki, linnaplaani ja infot lennujaama kohta. Neid peab siin olema kaks – suur ja väike – Jose Maria Cordoba  ja Olaya Herrera nimelised. Et kui on väiksem lennukas, siis on vähem nimesid – kõlab loogiliselt. Meil on vaja Herrera nimelist!

TI-sse jõuab … tütarlaps. Kas ta räägib keelt? Jah räägib. Kohalikku! Enam ei üllata see kedagi. Teeme käte ja jalgadega selgeks, mis plaanid meil on ja saame “mapa” – meie lennujaam on … 100 m kaugusel. Juhhuu, simpel. Kolime Herrerasse. Siinne TI tüdruk räägib, ja särab, ja teeb, mis võimalik. Seealt ja sealt saate teada, millal lennuk sinna lendab ja mitu raha maksab. Kolmas võimalus on ka, aga neil pole siin officit.

Asume turu- uuringut tegama: üks täna ei lenda, teine lendab ja mõlema hinnad on kirved. Naaseme TI-sse – see kolmas, see lendab teise sihtpunkti hoopis! Uurige selle mehe käest seal agentuuris. Mkmmm … täna ei saa ja siis jälle ei saa tagasi ka sel päeval. Türipaide!

Aga pähe võetud sihtpunktist me ei loobu, valime selle, kes täna kohale viib, ehkki hind on rõve, TI tüdruk pidi istuma, kui kuulis. See-eest on väljumine 2h pärast ja see tähendas meie jaoks KOHE. Oli oli nii lihtne, seisime järjekorras ja lõpuks tundus, et saame oma tehingu tehtud, meie passid olid juba jupiks ajaks lennufirma tumesinistes univormides näitsikute kätte formaalsuste tegemiseks pidama jäänud, jäi vaid tehing plastikuga. Tuhat ja tuline, me üritasime kolme erineva kaardiga makset teha ja ei midagi, aparaat näitas arusaamatut veateadet.

Pole lahendamatuid olukordi. ATM  ehk sularahaautomaat siin ikka on. Oli tõesti, aga selleks, et hankida kahe lennupileti jagu cash´i oleks tulnud rahapabereid väljavõtta ca 7- korra jagu – nii väga me panka nüüd ka ei armasta, et neid sel nurjatult kombel nuumata. Jätsime ATM-i kus seda ja teist ning suundusime tagasi bussiterminali, mille ühel küljel oli PANK, milles lookles koletu järjekord. Mõistlik tundus küsida rahavahetuse kohta – ei, siin seda küll ei tehta. Uskumatu, kui keeruline saab olla üks sularaha hankimine! Muide panga kõrval, eraldi sissepääsuga officis oli 2 sularahaautomaati lagedas ruumis, mida turvas statsionaarne politsionäär. Õues oli tal veel 2 kolleegi vestlemas.

Aga meid see ei aidanud – tuli leida Thomas Cooki valuutavahetuspunkt ja järgmine hunnik dollareid leidis uue omaniku. Nüüd olime ametlikult kahemiljonärid, korraks. Et sellise hulga rahaga on natuke ebatervislik ringi käia, viisime oma nutsu kärmesti lennujaama ADA nimelisse kassasse (meie seljakotid olid vahepeal loomulikult selles office´s omapead hoiul). Ja jäime ootama oma ticket`eid. Kogu eelnev organiseering toimus raudkindla teadmisega – ME PEAME sinna minema, maksku, mis maksab. Ca 30 minutit! veidi eemal ootamist ja üha ärevamalt seinal muutuvat tablood silmitsedes, saabusid piletid … edasi-tagasi kaks inimest, 4 pileetikut…. aga neil oli neid vaid – 3. Midagi me seal ju aru saime, et tagasi saame mõlemad minu nimelise piletiga, enam polnud aega õiendamiseks, kotid turjale ja leekides turvakontrolli. Meile juba rutati vastu, haarati äraantava pagasi järele ja lükati 19-kohalisse väikelennukisse otse avatud uksega kokpiti ukse taha. Telik maast lahti … Teekond üle Andide – koduplaneedi pikima mäestiku – võis alata. Õigupoolest üle Andide läänepoolseima mäeaheliku – Lääne-Kordiljeeride, mille kõrgeim punkt asub 4 100m kõrgusel. Buss oleks olnud liiga aeglane ja aeganõudev vahend jõudmaks Vaikse ookeani äärde …

Bahia Solano, Vaikne ookan. Ilmavangid.

Lennuk oli küll väike, aga tubli. Või olid seda piloodid. Mind valdas oluliselt kindlam tunne, kui pisut enam, kui aasta eest  5-kohalise Cesnaga, mille pardakompuutril asuvad näidikud midagi ei näidanud, üle Amazonase metsade Canaima Rahvusparki sõitsime, et Maa kõrgusrekordi omanik Angeli juga oma silmaga üle mõõta. Oli küll 979m.

Lisaks töökorras olevale pardakompuutrile, oli sellele lisaks kinnitatud kahe piloodi vaheline GPS seadeldis. Mul oli hea jälgida, kuidas vahemaa sihtpunktiga üha vähenes. Laskunud pilvedest madalamale, võis silmapiiril näha ookeani, mille kaldajoont teravustas lainevahune valge kontuurjoon. Mägede vahel  ühes sügavamas lahesopis võis märgata asustust. Meie lennuk tegi ranna kohal tagasipöörde ja maandus imepisikele lennuväljale, mida ümbritses… võsa. ADA oli oma töö teinud. Lennujaam oli tulvil inimestest, kes ilmselt olid oodanud meie lennukit, et sellega vastupidises suunas sõita ja nende saatjatest. „Jaamahoone“ ees ootasid mõned Aasias tuk-tuk´ideks kutsutavad motorikšad (minu jaoks on need kolmerattalised kinnised motorollerid) ja pickup-džiibid. Ei ühtegi bussi. Kus ei ole bussi, seal on … Poliitik.

Lennujaamas oli keegi mustanahaline tugeva kehaehitusega noorema poolne mees, kes oli viisakalt riides ja astus meie juurde ning kõneles osavas inglise keeles. Selgus, et mees elab Washingtonis, kuid on siitkandist pärit. Kuna märtsis on valimised, siis praegu käib siin tema valimiskampaania. Eestit teab ta ka. Kõva!

Peale selle, on tal siin sõbrad, kes on huvitatud meid enda peresse elama võtmisest, täiesti tasuta. Me isegist nägime seda pere, keegi  keelt ei rääkinud. Kuidas sa elad kellegi kodus, kui suhtluseks vaid käed ja jalad. Siis selgus, et kusagil on üks õde, kes räägib inglise keelt. Seda, kas ja kuidas ta räägib, me teada ei saanudki, sest jutt läks ühe kentsakamaks, takkatipuks olla siin juba eelnevalt teada olnud, et tuleb 2 ameeriklast või sakslast vms. Ja need pidime oleme meie! Kõlab huvitavalt onju, me isegi ei teadnud hommikul, seal teiselpool mäestikku, et me siia ikka kindlasti jõuame.

Tegime kiire otsuse, tänasime ja loobusime. Siis pakkus Poliitik välja, et kui me tasuta ei taha, siis siit 40 min. autosõidu kaugusel on üks hotell, mida peavad ameeriklased ja kus on mitmeid välismaalasi peatumas. Öö maksis vist ca 30usd.  Ilmselt ei saanudki nad meist lõpuks aru, sest me loobusime ka sellest pakkumisest. Üldiselt ei saa meile midagi vägisi pähe määrida, nii jäärapäised me oleme küll. Võibolla me oleksime pidanud selle kodumajutuse vastuvõtma, aga see tundus ikka väga veider pakkumine tol hetkel. Tundus, et kuskil on mingi konks.

Kuna meil on (jälle) aega, siis võtsime kotid selga ja lasime endale kätte näidata suuna külale. Tee võis olla 3 km pikk, ei rohkem. Me olime ainsad jalamehed sel teel.

BA võttis meid vastu päikese ja kihava eluga tänavail. Oli kolmapäeva pärastlõuna, kui me jalutasime sisse linnakesse, mis kuulub Choco [rõhk viimasel täishäälikul – Choco:] departemangu (maakond?), mis asub piki Vaikset ookeani rannikut surutuna vee- ja kivimassiiivide vahelisele alale, põhjas toetub Choco vastu Panama lõunapiiri.

Otsustame kuskil keha kinnitada; enne, kui elamist hakkame otsima. Tark ei torma. Meil on nüüd laupäevani vabakava, enne meil lennukasse tagasi asja ei ole. Ja me jõudsime Muumimamma juurde… Pildil sinine ehitis. Meil on reegel: söö seal, kus  sööb kohalik ja sa ei pea pettuma. Kuna Muumimamma pakkus häid roogasid ja alati 2 külma õlut, siis sai sellest meie “ümber-nurga” söögikoht ja kui me siis ühel päeval olime otsustanud toituda mujal, oli Mumsik solvunud!

Muumimamma päris nime ma ei tea siiani. Tegemist oli volüümika tädiga, kes oma putkas üksi toimetas. Nurgas kahe-kohaline gaasipliit, tagaseinas 2 kraanikaussi, kust vesi jooksis lakkamatult! Ja süüa oli seda, mida …. parasjagu pottides leidus. Aga hea oli, kohe esimene kord, kui usaldasime kohalikku sööjat, neid vooris seal pidevalt, põhjus pidi olema Muumimamma pottide sisus! Eriti meeldis meile Mumsiku supp. Supitaldrikud neil seal on meil Eestis serveeritavate kõrval KAUSID. Praadi ega leiba pole lisaks vaja, et söönuks saada. Portsjon sisaldas liha või kala koos kartuli, mais ja banaaniga. Nii palju, et alati me lisasime törtsaka salsat ehk tsillikastet, et vürtsi lisada. India kogemuste baasil me eelistame teravaid elamusi 🙂

Ühed kohalikud tonkasid natuke keelt ja me küsisime öömaja kohta. Muidugi oli neil kohe soovitusi varnast võtta, tegemist on ju low-seasoniga. Ja meid anti sujuvalt üle ühele onule, kes kandis sinist vormi, mille käisel kiri a la civil polizei vms. Selline heatahtlik ja üldse mitte ametniku moega onu oli. Ta ootas ilmse rahuga ära meie eine lõpu ja külma õlle nautimise ning asus meile teejuhiks.

5 minutit linnakese peatanumast kõrvale kaldununa, sumbus tänav vastu taevasse kõrguvat mäekülge. Enne seda aga juhiti meid ühele õuele. ME saime üle vaadata eraldi puuvaiadel palmilehtedest katusega kahekordse „onni“, kus dušš ja TV nelja voodikohaga. Ilmselgelt liiga palju. Oleks võinud sinna jääda küll, kuid meie arvestuste kohaselt võiks väiksema kuluga hakkama saada, seda enam, et me ei jää üheks ööks ja meil tõesti on tuba vaja vaid kotihoiuks, ööbimiseks ja pesemiseks, mitte TV-vaatamiseks. No nii me alul arvasime.

Tänasime ja otsustasime ringi vaadata. Riigiametnik mainis, et seal, üle tänava hotellis on toa hind 40 000 cop-i (20usd) – vaatasime ja sobis, valisime toa teisel korrusel. Esialgu üheks ööks. Eks homme näeb, mis ja kus edasi.

Ilmselt olime sel ajal ainsad gringod linnakeses, mis asub lahesopi kaldal. Jõudsime teha lühikese jalutuskäigu rannas, mis oli … prügine. Oli see tulnud ookeanilt või kohalike tekitatud? Ilmselt nii seda, kui teist. Ent peatselt mattis selle inetu olukorra enda alla lõunamaadele iseloomulikult varakult saabuv pimedus. Kell 6 oli kõik. Et oli kesknädal, siis hajus elu tänavailt ja tegime ilma suurema uudishimutsemiseta  tutvumistuuri mööda auklikke harvalt valgustatud tänavaid. Lõpetasime päeva  kalase õhtusöögiga Muumimamma juures.

Järgmisel päeval suundusime ümbruskonda kammima – mööda mäekülge ranna suunas, mis kandis nime … CocaCola playa! Kuna me välistasime „normaalse“ autotee, siis meie „kitserada“ kulges läbi ei tea kust ilmunud kaskaadide, nii nad nimetasid oma koski ja jugasid. Teel kohtasime mõnd üksikud hütti, kus elumärgid kuivava pesu näol reetsid, et tegemist on elamiskõlbuliku pinnaga. Siinsed indiaanlased elasid pigem külast väljas. Enne teele asumist oli meid hoiatatud, et me ei saa seda rada kasutada, kuna vesi ei lase. Me teadsime ju küll tõusust ja mõõnast eksju…

Kitserajalt alla rannale laskunud, tuli vaheldumisi ületada mustavaid riffe ja liivaribasid (liivatera oli siin enamasti väikese kivi suurune), millel vaevuaimatava klõbina saatel pagesid meie lähenedes oma urgudesse  õrnoranžikad krabid. Sajad ja sajad, tehes metsikul kiirusel külg ees omamoodi varvastantsu.

Ühel pikemal ja tõepoolest liivasemal rannaribal viskasime ankrusse. Päike oli vahelduv, mina kasutasin igaks petteks kaasa haaratud faktoriga 12 kreemi, Pirril oli poogen ja ta suikus unele. Klõpsisin fotokaga ja kaalusin ujuma minemist … minus võitles soov ujuda Vaikses ookeanis, aga … vesi oli pruun ja läbipaistmatu! Ka kohalikke lapsi polnud ma vees näinud. Hulpisin niisama piki kallast põlvini vees laiskalt randuvates lainerullides. Üle mõistuse vesi – tuli mulle meelde üks blondianekdoot. Jätsin minemata. See, et vesi on just selline, olevat tingitud praegusest vihmaperioodist, mil jõed toovad rannikule mõõtmatul hulgal piimakohvi meenutavat vett ja nii see kogu reisi vältel nähtud jõgede puhul tõesti oli: suuremad jõed orgudes olid kui mudavood,  BA-s siia lahte suubuv jõgi sealhulgas. Samas, kui mägedest laskuvad veed ja kosed on kristallpuhtad, jõin neist korduvalt ja olen terve siiani.

Oli sulnis olla, vaikust häirisid vaid mõni laskuv või „sisemaalt“ tõusev lennukipoeg. Jah, nad lendasid… veel.

Ei olnud minust magajat, ei olnud. Päikest ka eriti ei olnud. Enam. Oli aeg kodinad kokku korjata ja ennetada millalgi saabuma pidavat tõusuvett. Enne meie tagasiteele asumist ilmusid rannale kaks indiaaninaist punutud korvide ja pikkade oksaraagudega, korvipõhjas lebotasid mõned krabid. Riffide vahelt neid ka nüüd tabada püüti. Ilmselt selle päeva õhtusöök.

Vesi oli tõusnud küll, natuke. Ühel lõigul sedavõrd, et Pirr oli puusadest saadik vees, jalgealune nähtamatuid kive täis ning laine rullimas vastu kaldarahnu. Otsustasin oma fotokotiga veidi tagasi minna ja ületada takistus mööda mäekülge kulgevat porist kitserada, endal süda kripeldamas, et ega seal all kuskil ometi mõnd hoovust või ootamatult kaduvat jalgealust ei tule. Tervitasin vastutulevat indiaanlast ja üritasin mitte tema hobuse ette jääda. Mõne aja pärast sain siiski Pirri silmapiirile ja me lonkisime vaikselt küla poole. Enne küla asuvas sadamas käis vilgas tegevus – maale tariti kahte euroalust … Coca-Colaga! Ehhh – kapitalistid koorivad ka siinselt rahvakillult nende raha neile ebavajalikku vedelikku sissejootes. Sadamas seisis loomulikult ka 1 armee värvides alus. Õnneks oli siin ka baarikene, kust sai kiirelt külma õlutit.

Ma olin rannast leidnud teokojaga krabilise, kelle koja tipus oli auk, millest  see isend siis ilma jõllitas, et millal oleks ohutu oma krabisõrad kodust välja rullida ja oma teed põgeneda. Kummaline konstruktsioon oli sel … sõralisel.

Pärastlõunal algas sadu. Ei midagi erilist, aga see algas.  Linnas märkasime üht imepoekest, mis meenutas väikest C&C ladu. Küllap need Coca laadungid sealt sadamast ka siia jõuavad. Kiirelt silmadega üle pakutava valiku, saime siit väga soliidse hinnaga sangaga pudeli, mõõtühikuks 1,75l – ohtralt rummi ja natuke sakummi. Veidi arupidanud, leidsime, et see ei ole liiga suur kogus ja sooritasime tehingu.

Hiline lõunasöök Mummimamma juures, kuid kuna jäime hilja peale, polnud valik enam kiita ja me otsustasime, et homme kaeme ja katsetame ka mõnd teist söögimaja. Jälgisime mõnd aega miskit eriti ajuvaba teleshowd, issanda loomaaed! Öö algas valju vihmatantsu saatel (klaase me akendel ei olnud), uni tuli seetõttu kiirelt ja valutult miski filmi saatel.

Tants katusel polnud lakanud ka hommikuks. Linna ümbritsevad mäeharjad olid kaetud valge udulaamaga. Hommikune tervitus ühele vähestest hotelliasukatest, pisike rosinasilmne kähmakas mees Medellinist, kes pidi lahkuma järgmisel esmaspäeval, istus nagu tavaliselt hotelli ees räästa all ja tegeles … mittemillegagi. Tänavatel laiusid suuremad ja väiksemad veekogud, millede vaikellu sekkusid aegajalt neist läbi tuuritavad sõidukid, enamasti need kabiiniga rolleritüübid. Selline telekailm.

Vaatame Pan-Ameerika mängude avamist, see on ilmselt sama tähtis, kui OM maailmas, ka see viierõngaline lipp tõmmatakse avaüritusel masti. Kuulsad sportlased + keski Miss Maailm toovad areenile lipu, mis siis pühalikult oksa … ptüi, masti tõmmatakse. Ei puudu siin ka mängude tuli ja muu pühadus. Kõik see toimub Mehhikos, kust ülekanne siis kohaliku telekanali kaudu.

Jätan Pirri vaatama ja suundun linnakesse kondama. Fotokaga muidugi.  Mõnda aega varjutan end ühe räästa alla. Siin on midagi rahvamajakese taolist, mille ees tänaval mängib kamp igas eas mehi doominot. Kirega. Hasart on suur ja kui tabatakse, et ma neid vaikselt jälgin, lisandub hasarti veelgi. Edevus lööb välja. No ma lasen neil endaga harjuda ja võtan veidi aega hiljem vargsi vihmakeebi alt välja oma fotiku. Esimesed klõpsud saan kätte loomulikud. Kuni ma vahele jään, siis hakkab jälle tsirkus pihta.

Kogu org on udus, millele lisandub hülgehall  ookean toon-toonis taevaga, nende kahe vahel on ühtlane vesine kardin. Naasen hotelli ja ajan Pirrile jalad alla. On reede ja meie viimane päev siin. Teeme tiiru kohalike kalapaatide juurde ja tiirlesime indiaaniasunduse kaudu linnast välja kuni üks hasjenda oma rohetavatel hektaritel laiuva kopliga ümber elumaja meie tee tõkestas. Taandusime. Napsame “kodust” kaasa järelejäänud kommikoti ja tiirutame niisama. Pirr teeb tunnise doominoseti mulle juba tuttavate meestega, kes ikka seda veel mängivad! Kuni jõuame randa bangalo alla. Käes, kamp tüdrukuid, sellised 6-10 aastased! neid meil just vaja oligi….

Lapsed saavad ootamatult suud magusaks ja saame tuttavaks, hispaania-inglise keeles muidugi. Üritame märja kiviga bangalo puitpõrandale keksukaste triibutada. Mõistes, mida me plaanime, tegid me noored sõbrad meile kiirelt selgeks, et lihtsam on triibutada märja liivaga. Kõik geniaalne on lihtne, kui näed maailma läbi rikkumata lapsesilmade. Keks ei vaja tutvustamist, pigem meile endale meeldetuletust. Viiamsest keksust Venetsueelas on möödas ikkagi 16 kuud.

Plikade silmad säravad ja kõik tunnevad ennast suurepäraselt siin tervest ilmast äralõigatud vesises paigas, mis on surutud tihedalt teiseteise vastu surutud mäeahelike ja ookeani vahele. Statistika ütleb, et tegemist on kõige rohkemate sademetega paigaga kogu riigis. Enne lõplikku hämardumist teeme mõned pildid ja saame teada, et oleme järgmisel päeval tagasi oodatud. Ohjaaa, meil on lend .. vist. Täna õhtul sai nädal meie maandumisest sel imedemaal.

Tagasi „kodus“, uuris hotelli peremees, kas me ikka oleme söönud. Väga armas temast. Me olime säästlikult majandanud ja taskusse oli jäänud tervelt 3-4 milli, mis teeb tervelt 2 jänkide taala; aga söönud me olime. Kuna endiselt sadas ja sittagi teha ei olnud, siis kogunes hotell Bahia klientuur, mis koosnes peale meie veel kolmest meesisendist, maja sissepääsu ette räästa alla. Tegime ettepaneku doominoks. Polnud vaja mitu korda öelda, toodi laud ja toolid õue ja Pirr koos peremehe ja Medellini mehega alustasid. iga ringi kaotaja astus mängust välja ja uus mängija hõivas tema koha, selline rotatsioon andis võimaluse kõigil mängida. Mina muidugi ei saanud jätta kaamera järgi käimata. Melule kaasnes see, et mehed hakkasid järjepanu õlle ringe väljategema. Tõesti, me vist olime signaalid enda teadmata kosmosesse saatnud, et meil ei ole pappi, aga tore võiks ikka olla! Ka see lõbustus päädis lõpu-grupipildiga, enne kui laiali valgusime, et hommikul kahe saatusekaaslasega kella 7-ks lennujaamas esimesed olla nö kes-ees-see-mees põhimõttel võibolla toimuvale lennule pääsemiseks.

Kell 7 ei liikunud keegi, peremees tegi kohvi välja  – milline hoolitsus. Meiega koos liikuma pidanud noormehed said end poole kaheksaks enamvähem sõiduvalmis ja meile telliti tuk-takso.

Võsa vahel, teel lennujaama, võttis meie tukika rajalt maha sõjaväepatrull, mis koosnes lapseohtu noorukitest, kes olid üsna hambuni relvastatud. Unine pea või siis tülpimus vihmast, mine võta kinni, aga ükski närv minu sees ei liigutanud. Meie reisikaaslastelt küsiti dokumente ja otsiti (küll üsna pealiskaudselt, et midagi leida) läbi nende kotid. Meid ei tülitanud keegi ehkki meil olid oluliselt suuremad (salakauba veoks vajalik eeldus) seljakotid. Liikusime edasi ja kutid selgitasid, et kui sa oled Kolumbiast, siis oled sa alati kahtlusalune. Pärale jõudes pakun poolt taksoraha meie kaaslastele, kes arvlesid sõidu eest, kuid nad ei võta seda vastu.

BS lennujaam on üsna tühi, seame oma pagasi ADA nimelise suletud ukse taha (elav järjekord eks) ja suundume hommikusele jalutuskäigule mööda sisemaa poole viivat auklikku teed, milleks muretseda eks. Midagi huvitavat seal ei ole, peale järjekordse sõjaväebaasi ja poole tunni pärast keerame otsa ringi. Nüüd oli lennujaamas ADA uksetaga looklev järjekord lootusega inimestest. Kuna siiski on tegemist meie jaoks väga olulise lähitulevikuga (järelejäänud reisiaeg põles ereda leegiga), ei olnud me nii viisakad, et järjekorra lõppu suunduda. Astusime otsustava näoga oma seljakottide juurde – kassa on nüüd avatud – ja esitame oma piletibroneeringu eelmiseks päevaks. Naine kassas ei saa meist aru, aga üks kohalik toimekas mees ADA vormis, kes meid eile juba nägi, seletab naisele midagi ja meie passid võetakse vastu ning meid registreeritakse käsitsi ühte kaustikusse, kus me oleme nimekirjas 12. ja 13. reisija (lennukis on 19 kohta eks). Edasi on kõik ilmastiku kätes – kas lennuk Medellinist stardib  või on ilmaolud endiselt lubamatult kohatud.

Ühel hetkel kostab rahva seas suminat – lennuk startis. Meie lennuk Medellinist. Hotellikamraadidel nii hästi ei lähe, sest nende firma EasyFly poolt pole ühtegi uudist. Meil on alles meie mõned millid ja tellime ettevaatlikult esmalt 2 empanadat, mis parasjagu friiserisse küpsema libistatakse. Need on nii head, et võtame veel ühe paari ja meil on veel raha varahommikuse õllegi jaoks. Nüüd on finito, lennuk on saabumas ja meie raha-lagedad, kui uus plankaed, kuhu pole veel miskit kribatud. Elu on ikka äraütlemata ilus.

Ega me ei ole kunagi päris normaalsed olnud ju. Me nägime küll, et ADA kirjeis lennuk maandus, kui inimesed hõiskasid rõõmust, aga meil olid tähtsad jutud pooleli me hotellikaaslastega. Ühel hetkel tormas läbi inimsumma meie poole toosama sümpaatne ADA vormis mees ja tiris meid lennuvälja ukse suunas, aiaaa, juba? Nüüd haarati meil teisest käisest ja küsiti miskit raha „Maalt lahkumise“ eest vms. Krt me ei saanud ju aru onju – näitasime tühja rahakotti ja meid lasti tulema 😀 Lend oli komplektreeritud ja kolmandat korda elus me sisenesime lennukisse nagu staarid, kelle järgi lennuk on ootama pandud.

Santa Fe Antioquia.  1. õppetund.

Taas Medellinis, suundume lennukast juba tuttavasse bussiterminali, kus saame kinnitust teadmisele, et meie järgmisse sihtkohta väljub buss linna teises servas asuvast terminalist. Saame linna “mapa” ja suunised leida metroojaam. Enne termikast lahkumist täiendame oma rahavarusid ATM-st, kuna Thomas Cook ja soodsa hinnaga rahavahetuspunkt on pühapäeval suletud. Mis hea tunne, kui raha üle arvet ei pea pidama! Sellegi poolest ei võta me taksot ja kasutame endiselt võimalusel soodsaimat liikumisvahendit, isiklikku kondiauru. Maapealne metroopilet maksab tühised mõned millid kahele, näeme akendest tihedalt täisehitatud linnasiluetti, mis ronib üles mööda mäekülgi, kuhu on võimalus soovi korral sõita rippraudteega, ning väljume peatuses, mida on lihtne leida: eelnevas peatuses saab platvormil ilutsevalt sildilt lugeda järgmise peatuse nime, samuti kuuleb seda teatatavat ka läbi raadio.

See teine terminal on mastaapne! Leiame mingi nipiga õige luugi, kust juba üsna sujuvalt hangime 2 piletit ja saame teada, et meie buss väljub üsna peatselt – suurepärane. Bussisõit kestab 1,5h. Santa Fe Antioquia peab oleme imearmas linnake keset mägesid. Ainuüksi teekond sinna mööda serpentiine üles ronides, et üle mäeahelike jõuda, on ahhetama panevalt maaliliste vaadetega pikitud. Kaunis. Meid pannakse maha kuuma õhuga kärarikkal tänaval, mis on bussijaama lähistel. Segaste tunnetega – kuhu jääb siis ilus linn??? – hakkame umbes ühele poole astuma. Silmame hotelli ja soovist vabaneda esimeses järjekorras suurtest kottidest, siseneme. Kobe koht on, ilmselt kallis ka. Aga enne, kui hinnani üldse jõuame, selgub, et vabu tube ei ole. Trepist alla liikudes kohtame üht meest, kes viib meid kohe naabruses asuvasse hotelli, mille toad on keldris … ehki jaa, vaade on väiksest aknast maja taha võsale avanev, ütleme eelkõige minupoolse, me vaatame veel ringi, kuna hind, mida selle keldritoa eest küsiti, ei olnud väga sõbralik, kallim meie senistest – 26USD on selle toa eest  igatahes palju.

Saame suunised ajaloolise linnasüdame leidmiseks ja loodame sealt mingi ulualune leida. Lonely Planetis on mõned sellekohased viiteid olemas. Paraku tabab meid üsna peagi teadmine, et sel viikendil on linnas suured pidustused ja kõik majutusasutused on sõnaotseses mõttes väljamüüdud. TI-s on aga eriti kummastav suhtumine: seal on 4-5 töötajat, kellest mitte ükski ei tee meist – seljakottidega ilmselgelt mittekohalikeist – 10 minuti vältel väljagi. Üks sööb oma töölaua taga take-away kanapraadi, 2 märgivad miski kontserdisaali plaanile markeriga riste väljamüüdud kohtadele. Minu küsimusele inglise keeles suhtlemise suunas, saan üheselt mõistetava pearaputuse. Ei? Mitte keegi? Ei jääb eiks. Tore, varustame end siis miski linnakaardiga ja püüame kaardistada võimalikke majutuskohtasid. Asume teele: ei, ei, ei – kõik on täis. Lõpuks oleme veidi centrost eemal ja saame jala ühe raudvõrese ukse vahele. Teisel pool ust seisev kutt seletab midagi meie ühe-öö soovi peale. No ei mõista. Palume seda saadaval olevat tuba näidata. See asub keldris, kardinaga kaetud klaasita aknatagant vaatab vastu hotelli majapidamisruum, kus undab pesumasin 😀 Aga kuti mureallikaks ei olnud mitte need asjaolud, vaid see, et toas oli vaid 1 kaheinimese voodi. Naljahammas, muidugi ei olnud see meie jaoks probleem, tuba oli puhas, ventikas olemas ja hind normaalne – 30 milli ehk 15 usd. Küsisime käterätid ja wc-paberi ja see, et tv ei tööta, pole näitaja. Lõpp hea, kõik hea tunne, et ikka leidsime endile staabi, kus oma kodinaid parkida, pesta ja magada.

Santa Fe on siiski õnneks tõesti kaunis. Siia tulevad puhkama peamiselt kohalikud inimesed Medellinist – mõelgem, kuidas kaunitel suvepäevadel Tallinna inimesed pagevad pealinnast; Medellinis elab rahvast aga 6x enam, ca 2,4 miljonit. Santa Fe ümbrus on täis basseinidega villasid, uhkeid ja veel uhkemaid hotelle ja SPA-sid, igale maitsele ja rahakotile midagi. Linna ajalooline süda kujutab endast munakivisillutisega kitsaid ühesunalisi tänavaid, mis on palistatud valgeks võõbatud majadega, mida siis kaunistavad puitnikerdustega lillelised rõdud või aknakaitsed, lisaks mõned uhked erinevate religioonidega seotud ehitised – kirikud ja katedraalid. Santa Fed peetakse üheks kaunimaks linnaks Kolumbias, see on kolonialistlikus stiilis aastatest 1800+. Linna peaväljakul kasvavad mitmesaja aastased oliivipuud, on turg ja purskaev ja selle äärealasid katavad sajad lauad koos päikesevarjudega ning vaba lauda leida on väga keeruline ülesanne.

Ühes lauas hõikavad rummipudeli taga aega veetvad vanemad härrased meie suunas, et me nendega ühineksime. Pirr nendib: tundub, et oleme linna kõige vanemate meeste lemmikud! Muigan ja märkan üht vaba “pinda”. Kui toit valitud (hinnad on laes: Raekoja platsi fenomen), lasen pilgu rändama. Sööma tullakse suurte seltskondadega, peredega, ja enamasti tellitakse lauda ka pudel või paar … ei mitte veini, seda siin ei näe .,.. ikka aquaridentet (aniisikas) või rummi, õlut läheb muidugi ka hulgaliselt. Söön veiseliha, mis paraku on üsna raskesti läbinäritav, aga muu prae juurde käiv on maitsev. Venetsueelas ma ühe sellise reha otsa juba astusin, lootsin, et siin läheb paremini. Maitse asi vist, aga ämber kolises taas.

Õhtul tuleme uuele ringile, turg ikka töötab, paraku on saabunud linnakesse vist koos meiega ka vihm, tunde kestev vihm. Istume kirikutrepil ja uurime elu, me pole ainukesed.

Suurest igavusest ja lootuse kuhtumisele, et vihm ikkagi millalgi lakkab, võtsime peale teatavat kõhklust vastu meiega vestlusesse laskunud noormeeste kutse, külastada lähedal asuvat basseiniga, mis asub kõigest kahe mintuti kaugusel. Ei ole meis seda pabistamise geeni, no ei ole. Kahe minuti asemel kestis teekond siiski oma veerand tundi. Meie uued sõbrad olid vanuses 20+ ja nad olid üsna elevil, et said meiega jutule. Pirrit uus konstanteering: me oleme ka kõige nooremate meeste lemmikud! Mis mõtted neil sellidel tegelikkuses peakestes keerlesid, ei hakanud me oletama, olime leidnud inimesed, kes veidi inglist rääkisid. Sisenesime pimedast väravast, kus ei paistnud mingit valgust, siiski läbi tundmatusse perekonda kuuluvasse põõsastiku liikudes hakkas  tuhm valgus meieni jõudma. Villasse me ei jõudnud, veetsime vihmase tunni basseini ääres aniisiviina trimbates. Meile tuli kusagilt pimedusest, ilmselt siis villast, tere ütlema kamp mõlemast soost noori. Kui kujutluspildil lasta lennata, siis võis tegemist olla ühe kuti vanematele kuuluva suveresidentsiga, mille siis sel nädalavahetusel oli vallutanud perepoeg koos suure hulga sõpradega ja nüüd siis pandi sajaga pidu. Alko puudust ma ei märganud; samas ei suitsetaud meie nähes üldse, kas miskit kuskil nurga taga tarbiti ei tea, meeleolu oli igatahes ülev.

Mingil hetkel sai meil “peost” isu otsa ja me asutasime minekule. Veidi üllatunult, kuid siiski viisakalt saadeti meid centrosse suunduvale tänavale, et me koduteel ära ei eksiks. Seda ei juhtunud, mis ei tähendanud, et üldse midagi ei juhtunud…

Kell võis olla pisut üle kümne. Meil oli vaja jõuda peaväljakule, ületada see ja suunduda meie staabi poole. Sellega saime me edukalt hakkama. Minu samm oli sirgem ja hoogsam, kuna vihmamärg olemine polnud kõige toredam ning märkamatult oli Pirr minust paarkümmend meetrit maha jäänud. Korraga kuulsin ma teda miskit hüüdvat, ümberpöörates vihises minust mööda tume kuju, sain aru, et see mees on vaja kinnipüüda! Rohkemast arusaamata tormasin me tollelele tüübile järgi. Paraku ta ei valinud põgenemiseks mitte just lihtsamat teed, nimelt suundus ta küll meie hotelli suunas, kuid viimane tänavajupp meie juurde oli kõrvaltänav, mis oli enam, kui 45-kraadise kaldega, nii 50 m pikk ja nüüd kaetud vihmamärja betooniga. Siit oli meil keeruline otse alla tulla juba päeval kuiva teekattega. Ilmselgelt ei hinnanud ma ilmaolusid ja enese võimekust sel takisturibal adekvaatselt ja keset kallakut, kui mu jalakesed olid sisse saanud täishoo, ei tulnud ma oma kondimootori valitsemisega enam toime ning panin maha nii põlved, kui peopesed ning veeresin tükk maad allapoole. Hmm, vaatasin alla ja üles, mitte kedagi kusagil, pimedus. Hakkasin vaikselt oma jäsemeid liigutama, tundus, et kõik liikusid. Lonkasin järsakust üles valgustatud tänavale ja leidsin Pirri sealtsamast, kuhu ta oli jäänud, ümbritsetuna mõnest inimesest…

Sain mingisuguse ülevaate juhtunust. Läks välismaalasest naine mööda hämarat suhteliselt inimtühja tänavat, ilmselt veidi joovastunud olekus ja tal oli kott! Kohalik kurikael hindas olukorda ja haistis kerget saaki. Pikemalt mõtlemata haaras ta naise kotist – tüüpiline kotijooksu situatsioon; kuid naine oli olnud sedavõrd nutikas, et tema kott oli risti üle õla tema küljel ja see polnud teps mitte lihtne sealt kätte saada. Tüüp rapsis kõvasti, mis selgus hilisematest sinikatest naise õlal ja käelabal, millega ta kotti omalpoolt kinni püüdis hoida. Et jõupositsioon oli ilmselt kurikaela poole kaldu ja naine teadis oma täbarat olukorda, kuna tema kott sisaldas lisaks millidele ka pangakaarte ning tema isikuttõendavat dokumenti – passi, siis hüüdis naine pahalasele, una momento, võttis kotist rahakoti ja avas selle, lootuses, et tema kott koos muu eluliselt vajalikuga talle alles jäetakse. Ja see toimis, mees haaras kogu rahakotiühes vahes oleva nutsu ja lasi jalga. Nüüd siis hüüdis naine oma hüüdmised ja järgnes minu lühikeseks kujunenud jäljeküti karjäär. Ohhh, ehkki raha ei olnud seal kotis väga vähe, oli tulemus siiski parim võimalikeist lõppudest.

Üks tänavail viibinud kohalik nägi juhtunut pealt ja teadis enamvähem isikut, teine kohalik tuli majast välja hammaste pesu pealt kuuldud võõrakeelsete hüüete peale. tere tulemast meie ellu, Wilson! Wilson rääkis veidi inglise keelt (see teine kohalik mitte), ta sai juhtunust ülevaate ja lubas meid aidata. ta helistas politseisse ja saatis meid koju, lubades hommikul kell 7:30 tagasi olla, et siis läheme avaldust tegema jne. Olime pärast olukorra hinnangut ja emotsioonide vaibumist jõudnud just magama jääda, kui ukse taga klopiti. Seal oli 2 politseinikku koos ühe kinninabitud mehega, kes toodi meie juurde tuvastamiseks. Ha-haaa, mina poleks seda meest nii-ehk-naa eales suutnud tuvastada, sest ma ei jõudnudki ta nägu näha. Pirr tunnistas, et see praegune mees on liiga vana, et olla süüdlane ja me jäime jälle omapead. Juba hakkas meie situatsioon naljakas tunduma.

Õppetund nr.1. 

  • Ei maksa kaotada valvsust, kui mitte kunagi pole sinuga mitte midagi juhtunud – me oleme ses mõttes ikka väga hooletuks muutunud oma reisiaastatega.
  • Pimedal tänaval püsige pigem koos, olete potensiaalsele ründajale vähem atraktiivne sihtmärk.
  • Ära tassi endaga kaasas äravirutamist võimaldavas aksessuaaris kogu olemasolevat raha ja dokumente. Jah, ka hotellist on asju kaduma läinud, samas on ebatõenäoline, et samaaegselt toimub vargus nii hotellist, kui tänaval. Dokument kaasa koopiana, kui üldse või siis originaal  mõnes silmatorkamatus taskus.
  • Katsu kabedamalt käia 🙂

Hommik saabus koos Wilsoniga, meie olime lootusetult sisse maganud, kes tuli meie uksetaha uurima, kuhu me jääme. Rahulik uni oli noh, loogiline ju. Olime otsustanud, et see raha on nagunii meie juurest minema jooksnud ja mingit avaldust me politseile tegema ei hakka, seda enam, et meil oli plaan sel päeval siit nagunii lahkuda.

Oli esmaspäev ja Wilson  pidi minema tööle ühe riigiasutuse kontorisse ning meie otsustasime minna linnast välja üht vaatamisväärsust väisama. Kohtuma pidime meie tagasitulles, et saada uudiseid, kas too bäd-män on kinninabitud. Linnas olevat juba jutud lahti, et rööviti välismaalasi ja see olevat kohalikule linnale väga paha, kuna midagi taolist ei ole selles linnas väga kaua juhtunud ja see rikub turistidele orienteeritud linna mainet.

Meie vaatamisväärsus asub linnast 6 km kaugusel ja meie teate peale, et me läheme sinna jala, saame kindla ei, see pole turvaline. Wilson sebib meile naisjuhiga tuk-tuki, määrab kindlaks hinna ja me oleme sellega nõus.  Puente de Occidente on meie järgmine sihtmärk – tegemist on ühe esimese rippsillaga Lõuna-Ameerikas, mille pikkus üle Cauca jõe mudase vee on 291 m. Ehitusaastad 1887-1895. Sõitsime üle selle iidse silla, mille sõidutee moodustavad ristpalgid tegid veidrat klõbinat nagu oleksid “liiprid” teel lahtiselt. Sõita saab korraga ühes suunas, seetõttu on silla otstes tööl nö liiklusereguleerijad. Kahelpool sõidurada on rada ka jalakäijatele/ratturitele. Andsime meie juhile teada, et tagasi läheme jala ja ta jättis meile pool tundi vabadust ning naases “meie ” poolele. Silla autor on kohalik insener Jose Maria Villa, kes samadel alustel on projekteerinud ka kuulsa Brooklyni silla.  Aastal 1978 kuulutati sild riigi Rahvuslikuks Monumendiks. See ehitis on tõepoolest grandioosne ja külastamist igati väärt. Soovitan!

Jätkub….

Teel Cartagenasse. Taas ilmavangis.

Santa Marta. Soe!

Tayrona retk. 2.õppetund.

Riohahca. Carlos – couchsurfingu 2. kogemus.

El Cabo de la Vela. Kariibid. Kõrb. Väga soe! 3. õppetund.

Teekond koju.

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Avastamised, Kolumbia, Meelelahutus, Reis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 Responses to Bienvenido, Colombia!

  1. Ave ütles:

    Hei hei! See on super, et siit saab teie reisi kohta lugeda. Ei jõua järgmisi postitusi ära oodata, nii põnev on. Juba pealkirjad on sellised, et kindlalt hoian kahe käega toolist kinni.:) PS Fotod on väga lahedad!

  2. The Driimer ütles:

    Ohjaaa, meie lugu on selline, et see oleks patt kirja panemata jätta. See reis kulges nagu oleks keegi kusagil (peale meie endi muidugi), hoolitsenud selle eest, et meil igav ei hakkaks…

  3. Arvo ütles:

    No-ohh!?, mis edasi…? 🙂

    • The Driimer ütles:

      Edasi …. tulid lilled ja liblikad 😀 Vahepeal peab leiba ka teenima… ja uuteks seiklusteks fürkat! Aga püsigem lainel, püüan igapäev mälufilmilt mustreid tähtedesse vormida.

  4. noorkober ütles:

    Lugesin läbi! Aus olla, siis ma loen esimest korda Sinu kirjutatud reisikirja.Väga hea jutt, mulle meeldis.Vahepeal tekitas tunde nagu oleks isegi kohal käinud.
    Viimase lausega muidugi hakkas jälle verd tilkuma, et ei saanud kaasas olla.
    Nagu näha, siis jätku on tulemas.Ootan huviga seda, sest ma pean ju oma mõistusele teada andma, millest ma ilma jäin.

    Jõudu, jaksu! Järge ootama jäädes.

  5. The Driimer ütles:

    Kober, ära põe, mis seljataga. Vaata tuleviku suunas ja tegele sellega, mis seal tulevikus aitab Sul mahajäämist vältida. You know what I mean 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s