Suur sport on selleks aastaks möödanik. Sobivamaid tingimusi, kui täna, üheks spordipeoks ei oska tahta – päikest täis soe tuulevaikne vananaiselik ilm. Korraldus laitmatu.

Aga rada oli täna kukkumisi täis. Kes pani minu silme ees joonelt kraavi, kes oli sealt juba välja ronimas, kes ootas med.abi. Enim levinud oli soft kukkumine mudas, millele võis järgneda valus taganttulija otsasõit. Mul vedas taas, jäin ratastele. Esimesel kilomeetril oli küll napikas ja mõttes olin juba startiv reaktiivlennuk, kui esimesel tõsisel laskumisel minu ees üks mees mingil põhjusel äkiliselt pidurdades oma sõiduriista minu ees rajale  risti tõmbas. Oli 2 valikut: põrutada otse kümnesse või katsetada manöövrit “pidurda ja ürita mööda sõita”. Valisin ohutuse mõttes variant B, aga pidurdamine tõi endaga kaasa … loe eelmist lauset. Hoog oli suur ja nõlvakut kattis märg kergelt mudaks sõidetud hein. Õnneks pikk autojuhistaaž pani instinktiivselt õigesti käituma ja sain ratta kohe otseks tagasi ja lõpp hea, kõik hea. Lõpetasin ca 39 km hiljem puhaste paberite ja riietega.

Suured tänud  fänn-klubile hella hoolitsuse eest: Kaidile, kes oli täna minu autojuht ja ihufotograaf, ning Maretile ja Kadrile, kes muretsesid operatiivselt joogi eest rajal ja … korraldasid ootamatu šampusevihma finišis! Aitäh, sõbrad!

Lõpp kiskus vihmaseks!

Tartu rattamaraton, aasta pärast kordame pidu!