Kivisaare kommuun ehk suvepikendus Malta moodi.

Lubadus Kristiinale [loe:Afro]: jaa, ma panen selle nädala “paberile”:

  • et meil vanade ja kobedatena oleks, mille üle muielda.
  • jagamaks veidi infot Maltast, iseseisva- või -päise reisiselli tarvis

Miks Malta? – Väike riik, nädalaseks puhkuseks sobilik, et ei peaks tohutute vahemaade läbimiseks kulutama nappi aega. Soe. Puhas vesi. Inglise keelne keskkond. Euro. Oma inimene saarel.

Lendamine:  RyanAiriga Riia-Stockholm-Valletta-Stockholm-Riia hind kokku ca 130 eur inimene. Soovitan jälgida pidevaid RA sooduspakkumisi.

Minnes on ümberistumisel lendude vahe 1h, ei soovita kasutada seda varianti äraantava pagasiga lendamisel. Kuna me kasutasime vaid salongipagasit (10kg per noss), siis me elasime üle ka 20min. lennualguse hilinemise Riiast. Jõudsime rahulikult. Naastes asi keerulisem, jõuad Skvastale südaööks ja Riia lennule minek kell 6 paiku. Aga elab üle ka selle. Riiat eelistasin Tallinnale, kuna edasi lennu ajad klapivad paremini ja Pärnust startides pole vahet, kuhu poole sõita.

Õhk, maa, vesi.

Malta on kivisaar. Sa näed juba lennukiaknast seirates, kui saar silmapiirile ilmub, kaht värvi: liivakivi helebeež, mida ümbritseb vee tumehall raam. See viimane on vastupidiselt esimesele, nii petlik. Sa ei näe kõrgustest õiget läbipaistva vee värvi.

Saabumispäev (tegelikult küll õhtu).

Maandudes, siis kui sulle kuum ja niiske pahvakas “VÄRSKET” saareõhku konditud lennukiõhust tulnuna näkku hüppab, lisandub kolmas värviillusioon: läbipaistvalt sinine taevas. Ei näe sa terves laotuses ainumastki pilvekiudu. Enamasti. Ega horisondil taevapiiri pehmendavat metsaviirgu. Sest sel pole kusagil kasvada – kivisaar ju. Aga lennujaam on sel Eestist väiksemal riigil kaasaegne ja see on laienemas. Turistid on saarlase leib ja mängusõpru, teadagi, tuleb hoida.

Lennujaama esisel tuleb meil leida õige bussipeatus, see osutub lihtsaks. Liin 3X saabus peagi – uus Arriva kirjaline roheline buss, mis saarel suurte segadustega käigus selle aasta juulikuust – roolis abivalmis valges vormisärgis nooremapoolne tõmmu mees. Esmalt tuli tal potentsiaalsetele sõitjatele ohtralt infot jagada, kuhu ta täpsemalt sõidab ja kuhu mitte. Meil olid täpsed instruktsioonid kaasas, lõpp-peatusesse. Sättisime oma kodinad kenasti enda juurde ja ootasime kannatlikult bussi väljumist. Lõpuks oli kirju kaassõitjate seltskond bussis oma kohvrite ja seljakottidega, paljudel peos Malta kaart ja ootusärev nägu peas. Konditsioneer töötas ja sõit võis alata. Ees ootas sõit risti üle riigi suurima saare – nimega … Malta.

Pilt aknast oli tükk aega suhteliselt igav ja kergelt traumeeriv. Mitte nii nagu Mumbais lennujaamast kesklinna sõites, kus tuleb läbida tõeline slumm, kus inimesed elavad  [loe: söövad, situvad, pesevad ja magavad otse tänaval). Selle pildiga võrreldes on siin muidugi paradiis, aga …. kivi + kivi + kivi = tühermaa, ainumastki puud, üksikud põõsad vaid. Mind esmapilt ei häirinud, ma olen päris palju näinud, küll aga oli mu poeg natuke … pinges, et kuhu me tulime. Hämardus lõunamaale omaselt kiiresti ja pilt muutus, sellele ilmusid tuledesära ja taamale jäävad valgustatud kirikud, mis olid ikka liivakollased. Kirikuid pidada sel väikesaarel olema vähemasti igaks päevaks aastaks, 365; ma loodan, et nad on need korralikult kokkulugenud, kohati tundus, et seda pole võimalik teha.

Santwarju tal-Madonna ta' Pinu, Gozo

Ajas ette rutates, vähemasti kolmes neist õnnestus meil ära käia – tunnistan, et need meeldisid mulle rohkem, kui varasemad nähtud rohkem või vähem uhkeldavad ehitised. Üldjuhul on tegemist kuppelkirikutega, mille sarnaseid ei kohta Eestis. Tegemist on peene ehituskunstiga, kus ei ole liialdusi, minu jaoks olid need harmoonilised ja heas mõttes uhked.

Mosta Dome. Väga eriline koht.

Mosta kirikusse kukkus II Maailmasõja päevil keset missat lennukipomm, kuplisse jäi piklik auk ning pomm ise jäi põrandale pidama. Ei plahvatanud. Missal viibis samal ajal ca 300 inimest. Keegi ei saanud viga. Pommimakett ja pildid tollasest olukorrast on kiriku tagaruumides inimestele vaatamiseks väljapandud. Kuppel on restaureeritud selliselt, et see pommikoht on ikka veel aimata.  Ime? Vist on.

Bussi lõpppeatuses kohtusime imeilusa Kristiinaga. Kanuunopäraselt Afroga, kes on äraütlemata südikas eesti naine – ühel heal päeval pakkis oma 7 asja ja põrutas Maltale.

Peagi olime kolmekesi jõudnud oma Malta koju. Bugibbasse, saja meetri pikkusele Harifa tänavale.

Enne kommuunipessa saabumist haarasime tänavakohvikust otse ahjust õhtueineks pitsa. Kiire ekskursioon “meie majas” kulges viperusteta, ahistavaid kodukorra reegleid meile ei esitletud. Vedas! Vähemalt alguses. Ja pitsa, see oli maitsvam, kui Eesti parim pitsa Steffanis. Sten oli sellega “ostetud”. Ning Malta vein sobis kohanemiseks iseäranis rusikas silmaauguks.

Mis seal salata, meie kolme liikmelisel kommuunil (vanus ca 20-30-40) oli suurepärane klapp ka edaspidi. Ei mingeid erimeelsuseid toidu, joogi ega minemiste-tulemiste osas selle nädala jooksul. Igaüks asjatas oma soovide kohaselt vastavalt oma huvidele, ärkas kunas tahtis -tegi, mida tahtis.

Kell oli üle südaöö, kui tuli keeldumist välistav ettepanek: ei, mitte Magama!”, vaid “Nüüd ujuma!” Mõeldud-tehtud. Loksudes mudasoojas tulisoolases vees, peakohal siramas hordide viisi tähti kogu taevalaotuse ulatuses … jõudis kohale: lõpuks ometi Puhkus! Olen üleni ära.

Aga me põnevamad seiklused olid kõik alles tulevikus küpsemas. Veel ei osanud meist keegi aimata, millised lõbusad ja ootamatud juhtumised meid ees ootavad ….

Hommik. Enne päikest. Noorim.

Teine päev.

Et eilne õhtu-tänane öö venis üsna pikale, ilmutasin esimesi ärkamise märke mingil ajal, adumata kella. Öökardinad ei lasknud seda ka aimata (ega me poleks nagunii osanud oletada ka päikese kõrguse ega asetuse järgi seniidil) ja see polnud ka vajalik. Käsikaudu köök- elutuppa, kohvivesi keema. Njaa, muljetavaldav tulemus, kell näitas 1, koduses Eestis seega 2. Ja ma olin esimene.

Ajaks mil kogu kommuun jalad alla sai, olin ma jõudnud jälgida ilmaelu all tänaval. Üle tänava asub Champaigne Bar, mida peab (vist) inglane Tom (andeks Tom, seekord me sinu juurde ei jõudnudki), mille päikesevarje vahetati selle nädala jooksul 2 korda uute vastu. Varje kasutati vaid päeva esimeses pooles, mil päike seda tänavapoolt valgustas. Kohe, kui lauspäike end ümber oli paigutanud, kadusid ka varjud ühte-kohta. Küll aga ei kadunud värvikad püsikunded päikesega kuhugile. Üksikute eranditega istusid terrassil kohalikud sisserännanud vanemaealised mehed ja naised, kes peaasjalikult trimpasid õlut. Nii veedavad pensionäridest eurooplased oma suve.

Kõigil kohvid joodud ja ülihiline inglisepärane hommikusöök manustatud, võtsin ette pliiatsi ning paberi ja asusime plaane pidama. Mitte selleks, et luua raame, pigem visiooni loomiseks. Arvatagi, välja tuli lõpuks ikka hoopis midagi muud.

Olime õhtuks ümbruskonnale kerged tiirud peale teinud. Käinud siin ja seal, ujunud ja mis seal salata ka natuke napsutanud, puhkus ju. Õhtusele linnatretile minnes oli tuju parajalt sume. Paralleelselt rannikuga kulges linnasüdamest kahelepoole tänav ehedate turistilõksudega: suveniiripoed, ehte- ja kellaärid, kohvripoed, kohvikud, rannatarbed, jäätisemüüjad, veel üks kellapood jne. Kuna riigi majandust tugevalt toetav turismisessoon oli ümber saamas, kannatas sel tänaval uidata, mingit hullu rahvamassi ei kohanud. Korraga Sten seisatas: “Keegi ütles: Teretulemast Maltale!”

Afro vaatas kahtlustavalt ja hakkas südamest naerma. “Sul on luulud, ma pole siin eesti keelt kuulnud.” Itsitasime ja liikusime edasi.

Siin rääkitakse eesti keelt.

“Ei, me peame seda kontrollima. Me läheme tagasi!” Vaatasin Afrole silma, on tal ikka tõsi taga või viskas õhku järjekordse nalja ja kehitasin õlgu. Miks ka mitte, kiiret polnud kuhugile. Meil ei olnud vaja pikalt “tagurdada”, punaste seintega turismibüroo uksed olid vaatamata õhtusele ajale avali ja ukse kõrval seinal helendas valge paber, kuhu oli veidi ebaühtlaste tähtedega kritseldatud: Siin rääkitakse eesti keelt. Hmm … Fassaadil ilutses teisigi paberilehti – vene, itaalia, poola jne keeltes.

Meile tuli uksele vastu heledates suveriietes päevitunud lühemat kasvu mees, kes tervitas meid särasilmselt naeratades ilma suurema vaevata grammatiliselt korrektseses meile tuttavas keeles. Ta oli sama jahmunud, kui meie. Damian oli olnud siin offisis palgal ca 1,5 kuud ning tal polnud seni trehvanud võimalust praktiseerida üheksa Tallinnas giidina töötatud aasta jooksul ära õpitud keelt. Ja juttu jätkus kauemaks. See persoon suutis meid aga üllatada hoopis teisel moel ja hoopis teistel põhjustel. Hiljem tuleb sellest tingimata juttu. Püüaks hoida kronoloogilist järjepidevust.

Ootamatu tutvumine päädis sellega, et meie järgmine päev oli sisustatud – ees ootas vastikult varajane ärkamine, põhjusega: me põrutame Cominole ja Gozole! Hind 40€ per face. Saartele, mis on selle riigi suuruselt teine ja kolmas maatükk, ühel neist elatakse, teisel mitte. Rohkem saari polegi. Normaalsel ajal magama, et sisse ei magaks …

Laupäev.

Ei maganud. Sisse. Kiired san.sõlme jagamised ja kohvimanustamine. Kotti rannarätid ja muu eluks vajalik kraam, detaile teavad asjaosalised ja las see nii jääbki. Teele. Tunnistan, et see jäi ainsaks hommikuks, mil me viibisime tänaval enne, kui päike kohale jõudis. Oli mõnus temperatuur ja tühjad tänavad. Ainult mõni kaubaauto liikus kusagil laisalt. Ärid olid suletud. Ja midagi suutis keegi ikka koju unustada, ning me kaotasime sellega aega, et Damian sai juba murelikult helistada, kus me ometi oleme.

Tegelikult laabus kõik kenasti, jõudsime grupi kogunemispaika bussi ootele piisavalt vara. Nii vara, et me jõudsime rahulikult manustada ühe lisandiga RedBulli joogi. Damian oli natuke pinges, liikudes erikeelsete grupikeste vahet ja üritades kõigil meeleolu kontrollida. Meil igatahes oli kõik juba hästi. Saabus tüüpiline turistibuss, punane Sightseeing Malta – hõivasime avatud ärklikorruse esimese rea ja Damian leidis koha kohe meie seljataga. Koos poolakatest paariga, kellele ta meistki jõudis lühidalt pajatada. Tiirlesime meile arusaamatult mööda lähikonda ringi, bussijuht tegeles korilusega. Turistikorilusega. Kui kõik, kes peale võtta oli, olid bussis oma koha leidnud, võeti suund linnast välja, Sliemasse, kust pidi alguse saama meie päevakruiis.

Saime tänavaletilt käepaelad, mis erinesid värvilt – oleme helesinised. Pakume Daimanile veepudelit, mees keeldub. Ise teab.

Captain Morgan isiklikult.

Õhutemperatuur läheneb tavapärasele kolmekümnele, aga liikuva aluse avatud pardal ei märka seda keegi. Taevas on pilvitu ja ees ootab muretu päev, kus sinu eest on kõik orgunnitud.

Esimene laevuke on kahekorruseline alus, mis mahutab suurel hulgal inimesi ning sisaldab ka baari. Mulle tundub, et meie grupi moodustavad suuremas osas Paceville´s ööläbi pidu pannud noored. Seda seetõttu, et laeva sisemus täitub sujuvalt noortega, kes end joonelt magama sätivad või siis unega võideldes tühja pilguga kaugusesse vaatavad. Jääb mulje, et neid üldse ei huvita miks ja kuhu nad teel on. Ju´s on pikk öö seljataga, mina eelistan sprindile maratoni st et jõuvarusid tuleb hoida pidevad kondentsioonis.

Mõnda aega saadavad meid tuhanded rannikuäärsete hotellide aknad ja väga erinevad veesõidukid. Viimaseid on tõesti kõik võimalikke eri liike, kes hommikul liiguvad justkui sõnatul kokkuleppel vaid ühes suunas. Meil jätkub juttu kauemaks, igav ei ole, vaatamata suhteliselt varasele kellaajale. Üsna lühikest aega on silmapiir lõpmatu, kuid peagi ilmub nähtavale uus kivisaar – Kemmuna, inglise keeli Comino. Saar on asustamata ja tema suuruseks on kõikest 3,5 km2. Saar on olnud mitmete filmide (nt Trooja, Krahv Monte Cristo) võttepaigaks.

Randume imelises kohas nimega Blue Lagoon, mis asetseb saare loode osas Comino ja Cominotto vahelisel alal. Imeline on see lahesopp seetõttu, et siinne vesi on tõeliselt türkiissinine ning seda on nautlemas ohtralt rahvast. Siiski mitte päevitamise eesmärgil. Kes ei ole vees, see istub tingimata päikesevarju all. Olemine on olemise pärast.

Blue lagoon.

Eelpool mainitud veesõidukid, mis olid meist kiiremad, on ennast juba ära parkinud ja pardal olijad naudivad päeva. Vettehüpped laevade ja laevakeste esimeselt või teiselt või kolmandalt pardalt pakuvad lõbu nii noortele, kui vanadele. Mõned keskealised mehed lõbusatavad “oma” gruppi DJ-na või niisama läbi ruupori nalja tehes. Aga me liigume siit edasi. Vahetades alust. Mootorpaat, mis mahutab 15-20 inimest, võtab suuna koos siniste käepaellastega järgmisele saarele, mis on malta keeli Ghawdex (ing.k. Gozo), mis tõlkes tähendab õnn ja kus elab ca 30 000 inimest.

Ilm on endiselt võrratu, maabume ca poole tunni möödudes korralikul sadamakail. Silmapiir on mägine ja muidugi ei puudu üles vaadates pildilt…  paar liivakollast kirikut. Meid pakitakse bussi ja Damian haarab mikri järgi ning vuristab ladusalt teksti inglise, poole, vene ja eesti keeles. Järgneb saaretuur koos kohustuslike kirikute külastustega, mille vahele on pikitud Malta tuntuima loodusime – Blue või ka Azure Window külastus. Selle Sinise akna teeb eriliseks tema gigantsus – inimene on selles aknas sipelgas (vaata hoolega lisatud pilti). AW kõrguseks on 22,5 m. Siingi on tehtud filmivõtteid: Odüsseia, Krahv Monte  Cristo, Titaanide heitlus … Minu soe soovitus, seda kohta tasub oma silmaga ära kaeda küll. Kohapeal on võimalus ka telklaagerdada ning viibida paigas pikemalt – tegevust peaks jaguma eriti sukeldumishuvilistele.

Blue Window. Inimese kujuline sipelgas akna alumises vasakus nurgas.

Programm täidetud, saame 45 minutit vaba aega omal käel selle saare pealinnas, Victorias, uitamiseks. Satume mingi nipiga kaabuturule! Minu vasakul käel shoppas Sten ja paremal Afro, mul ei jäänud üle muud, kui neid nõustada ja jagada oma arvamust selle või tolle mudeli sobivuse kohta näokuju või juuksevärviga. Peale mõningast tingimist, sai lõpuks üks kaapar ka ära ostetud. Äritehingu lõppedes sattusime pikemale jutule ka müüjaga, kes nagu selgus, teenis koolivaheajal lisaraha õpetaja palgale. Teadis teine Eestitki.

Vahepeal oli Kristiinale peale tulnud shoppamise-hoog. See on ohtlik ja sellises seisus inimest ei tohi tagasi hoida. Suundusime Steniga sööma ja Kristiina sukeldus poekeste hingeellu. Olles pastaga ühele poole saanud, seadsime sammud kogunemiskoha suunas, kui äkki ilmus justkui maa-alt meie ette Kristiina, küsimusega: Kas sul sulli on?

Kõrvarõngad, mis välja olid valitud, tuli mul ülevaadata ja kaasrahastada, tagasiteel saime uusi hõbeehteid imetleda mitmeid kordi. Spontaanne naine, midagi pole öelda! Ja nüüd oli aeg liikuda tagasi sadamasse. Hüvasti Gozo!

Paadi roolis oleval tüübil oli meiega aga oma plaan. Niipea, kui olime jõudnud kaldast eemalduda, tõmbas mees end risti lainetesse, nii et terve paatkond oli enamvähem läbimärg. Ega keegi ei pirisenud, hoopis lõbus oli. Kõikidel osapooltel. Cominole jõudes saime siingi nüüd tunnikese iseolemise aega ja me ei lasknud seda endile mitu korda öelda: Blue laguun oli liialt suur ahvatlus – vette! Mõnuš!

Hulpisime tükk aega naiste jutte rääkides poidel, mis eraldasid ujumisala tehniliste sõiduriisade alast. Ühel hetkel hakkas üks lähedal ujunud “Poi” kalda poole ujuma … ja nüüd me märkasime, et see “poi” kandis sini-must-valget nokkamütsi, kirjaga Estonia. Missasja, tule tagasi, mis mõttes Estonia?! Piirasime meheäkkrünnakuga sisse ja korraldasime kiire ülekuulamise. Paraku selgus, et tegemist on ühe tavalise kohalikuga, kes Eestist muhvigi ei tea, aga sõber olla mütsi kinkinud ja nooo … ilus müts on. Vaatamata hambutule selgitusele, tegime onust mõningad pildid, tõestuseks, et igas sadamas võid kohata miskit eestipärast. Meie jaoks siis juba teist päeva järjest keegi seostus kodumaaga.

Tunnike lendas kiirelt, leidsime endale taas kohad Captain Morgan kruiisidele kuuluva aluse reelingu ääres ning asusime hommikul tuldud teed mõõtma vastupidises suunas. Ahjaa, hommikusel Azur Window peatuses tegime Damianiga uue katse, pakkudes talle taas meie veepudelit. Seekord ta nõustus pakutavaga, sest päike küttis rämedalt … poolaka järelkommentaar: oleks ma selle pudeli sisukohta eelnevalt vihjeid saanud, poleks ma hommikul keeldunud. Hmmm … hea kraam reklaami ei vaja.

Tuuri lõppedes vedis punane buss meid kenasti “koduauuli” keskväljakule, kus me jooksvalt kehakinnitasime ning koju pessu=>hilisele siestale suundusime. Õhtuks oli vaja ju välja puhata.

Steni jäi paari õllega koju filmiõhtule. Naispool mukkis end üles, pani kobedamad riided selga ja katsus kabedamalt käia. Bussiga St.Juliansi, täpsemalt Paceville`i. On laupäeva õhtu ja Afro arvates ei tohi Maltalt lahkuda, ilma, et oleks saare peopealinnas nädalalõpu melu sissehinganud. Eks kohalikud tea paremini, ei hakka mina vaidlema! Paceville on piirkond, mis koosneb peaasjalikult baaridest, pubidest ööklubidest ja restoranidest. Kõik need asutused on vaba sissepääsuga, jaluta kõik läbi, kui huvi on.

Uuri Paceville kohta siit

Saturday night. Paceville.

Tänav on kitsas ja täis välilaudasid. Kõrvulukustav melu ja muusika, vaba pinda astumiseks napib kohe tänavasse sisenendes. Kohtame mitmeid Afro töökaaslaseid, kes kõik on joovastavas meeleolus. Mõnes avaramas kohas hoiab rahvamassil silma peal kohalik pulitzija. See sama, kes mõned nädalad varem oli maid jaganud ühe eesti noore naisega, kes johmas peaga tänaval klaasiga ringi toimetas, mis aga on turvalisuse eesmärgil siin keelatud ja hiljem olevat rünnanud seitset politseinikku, ellimineeriunud arestimajas elektri ja põhjustanud seal tulekahju! Võimas! Aga sellest saime teada alles pärast meie reisi kohaliku kobrulehe vahendusel.

Leiame endale kohad Native Bari ees. Sealsamas üle kitsukese tänava on baar, millel Skandinaavia maade lipud, seal võid kohata põhjamaalasi. Kõikjal pidustevad koos kohalikud, saarel töötavad välismaalsed ja turistid või Euroopa noored, kes  on Maltal põhjusega: inglise keele kursused. Palju neil ametlikuks keelekümbluseks aega on, jääb selgusetuks. Alkoga [ära loe: afroga] koos tuleb keel nagunii iseenesest, aga eks seegi ole praktika. Arusaamatul põhjusel soovib kamp rootslasi meiega koos pilti teha, ehk tundus eesti keel neile tuttav.

Kiikasime sisse siia ja sinna ning seadsime sammud kõrvaltänaval asuvasse 24/7 avatud olevasse poekesse (jookide hinnad ei ole väga sõbralikud), Kristiinale on leti taga seisev soliidne härrasmees juba teretuttav ja meid võeti vastu nagu oma perekonda.

Tualetti? Ei ole probleemi, mine taha lattu (kaupa täis) ja paremale – vasakule – otse! Samal ajal tegeles meie kohalik saadik juba kaupluse riiulite ümber paigutamisprojektiga, kuna praegu olevat kõik ebaloomulik ja ostjale raskesti leitav 😀 Püsimatu ja karismaatiline Naine! Näpud sügelevad pikalt ja pidevalt.

Poe peremees, kes on elanud nii Austraalias, kui Itaalias ja vist oli ka Aafrika manner mainitud, tegi ettepaneku tulla tagasi millalgi päevasel ajal ja ideed realiseerida, Afro võiks isegi mõelda poodi tööle asumisele! Kasvõi poole kohaga.

Alko müük kauplustest on seadusega alates kella kümnest õhtul keelatud, nagu meilgi. Sõbralik Joseph ei näinud selles probleemi ja Altai! vodka tundus põnev. Mingil hetkel tõmbasime me Joosepi juures otsad kokku, haarasime mulle teadamata kohast kaasa värske pitsa ja suundusime taksojaama (a la bussijaam).

Või kuidas teisiti nimetada asutust, kust sa ostad endale taksopileti? Sisened offisisse ja nimetad, kuhu sa sõita soovid. Tasud siis pileti eest ja jääd ootama, millal sulle takso ettesõidab. Väga lihtne ja turvaline ning tüssamine hinna osas on välistatud. Edgar peaks Tallinnas tüssatavate turistide heaks analoogse korra sisseseadma.

Enne meid taksot oodanud kampa hoiatatakse ühe eriti purjakil persooni tõttu, et taksosse rooberdamise korral on trahv 100 euri (sündinud oli inside joke: rops on sott). Ok, võtame teadmiseks ja katsume seda mitte teha. Saame endile noore nägusa naistaksojuhi, kes meid hetke pärast Harifa tänaval Bugibbas maha paneb. Hetkega toimus sõit, kuna ma lasin tagaistmel kiirelt silma looja. Oli tõeliselt pikk päev, mis algas kell 7 ja lõppes… siis, kui lõppes. Valge veel ei olnud 😀

… järgneb …

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Malta, Meelelahutus, Minu mõttelend, Reis, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 Responses to Kivisaare kommuun ehk suvepikendus Malta moodi.

  1. Arvo ütles:

    U-uu, ootan järge!

  2. The Driimer ütles:

    Hehh, Odessa, sihuke pop lugemine üle ilma, kõik on ootel… mõned isegi transleitivat seda juttu Googli abil 😀

  3. Arvo ütles:

    Ma proovisin kah googel-moogel-tõlget. Üle vietnami ja hindi keele eesti keelde. Vastus tuli: Kui Savisaar ei saa Eesti presidendiks, siis saab ta Kivisaare omaks.

    • The Driimer ütles:

      Nende aastatega, mil gooogeldis tõlkurina funktsioneerib, võiks see asjandus pisut enam suutlikkust ülesnäidata. Arvan ma. Arengupeetus ei taha kuidagi leevenduda, nagu ma su jutust aru saan. Vaesed kivisaarlased, kui nad mu lugulaulu läbi tõlkemasina tõena võtavad. Ilmselt ei peeta mind täiearuliseks 😉

  4. Arvo ütles:

    Ok, Savisaarest juttu ei tulnud, aga tõlge tolle moogliga eelpoolkirjeldet skeemis tuli äge – tõeline vabavärsiline sürrealistlik sümbolism:

    Miks Malta? Kuum. Puhta veega. Inglise keskkond. Euro. Inimesed saarel.

    Bay: Riia – Stockholm – Riia – Stockholm Valletta, koguväärtuses 130 EUR inimese kohta Ryanair. Ma soovitan pideva järelevalve määr RA.

    Lennud, üks tund transiit on ühed valikud, ärge kasutage araantava pagasi lahe. Sest me pagasi (10 kg iga noss) kasutada, oleme elanud enam kui 20 minutit. Lennud Riiast hilja alustada. Me tuleme rahus. Tagasi keerulisemate küsimustega, kesköö lend Riiga Skvastale ja progressi kuus kohta. Aga elada ta. Riiast Tallinna eelistada, sest rohkem aega esialgu Pärnu lahe ükskõik mis põhjusel on tee minna.

    Õhk, maa ja vesi.

    Malta on kivine saar.Viimast mitte pettus. Sa ei näe õige kõrgus läbipaistev akvarell.

    Vaata päeva (tegelikult õhtul)

    Kui lossimine, kui sa väike kuum ja niiske, õhu näolt saare konditud tulnuna “värske” õhu hüppab, pluss illusiooni teisipäev-värv: läbipaistev sinine taevas. Sa ei näe radiaalne ainumastki pilvekiudu. Enamasti. Pehmendav silmapiiril ja taevas Metsaviir vahemikus. Sest see on kuhugi kasvama – lõppude lõpuks Rock Island. Aga et väikeriik Eesti lennujaamas on kaasaegne laiendus. Leib ja mängib turist saarel sõbrad, muidugi, tuleb hoida.

    Lennujaama ees, peame leidma õige bussipeatus, see on lihtne. Ajavahemikus juulist uus roheline hallitus kõrge segadustega Arriva bussiga saare – – 3X liin jälgib noored valged mehed mustas särgid sõita kasulikku vormi. Esiteks, ta sõitis palju potentsiaali teavet, mis on osa joosta ja mitte rohkem. Meil on täpsed juhised, läks koos viimase raudteejaama. Sattisime hästi ja oma kodinad lihtsalt kannatlikult ootama.Konditsioneerid töö ja sõit võib alata. Riigi suurim saar ootab sõita minevikus – nimetatakse … Malta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s