See suvi sai nüüd ümber.

On soe esmaspäeva õhtu, südaööst puudu veel viimane pooltund. Veetnud just nädalalõpu Käsmus folkides ja telkides, mähin end terrassile, mida ma minu suureks kurvastuseks sel kevad-suvel liiga harva olen kasutada jõudnud, sooja teki embusse. On aja peatamise hetk.

Augustiöine õhk on pungil heinas saagivate tirtsude kaja, millesse aeg-ajalt tekitab ebakõla naabri aias kasvavalt niinepuult tuhmi mütsatusega murule potsatav õun või hoopis põõsas sahistav toidujahil olev siil. Hilisel lennul on üksik sääsk, kes möödub mu põsest nii lähedalt, et tunnen hetkeks tema nähtamatute kiletiibade poolt tekitatud õhu liikumist.

Taevas on lõikuskuule iseloomulikult täis Kuud, kes kahe päeva eest Käsmu lahe ääres oma täies ümaruses laheveele valgustatud raja joonistas ning tähti, kellele seltsiks silmapilguks sähvatavad perseiidid, kellede selle aasta etenduse hiilgeaeg oli samuti möödunud laupäeval. Muidugi ei puudu kõrgustest aegajalt oma rutiinset laulu kümnete kilomeetrite taha saatvad teraslinnud.

Alati, kui ma kõrgustes kulgevaid lennukeid vahin, taban end mõttelt: kas selles lennukis keegi adub, et siin all… siin all keegi vaatab ja mõtleb lennukis olijaile – seal on inimesed, kes on neile teadaolevail põhjuseil kuhugile teel; kes kodust ära põnevale reisile või tähtsale ärikohtumisele ning vastupidi – naasmas pärast võõrsil olekut tagasi armsasse koju; kes on lennuki kõhus ühe-otsa-piletiga, kes levinuma return-tripiga. Põnev. Annaks saatus, et pardal ei viibiks mõni kaaperdamismõtetega ajuhiiglane.

Viimane buss liigub inimtühjalt linna poole ja peagi kustub ka tänavavalgustus. Kokkuhoid teadagi. Ennetan seda momenti ja toon toast mõned diivanipadjad ja hommikukaste kaitseks magamiskoti, seadistan telefoni varase äratuse peale.

Täna magan selle taeva, nende rohutirtsude, siilide, lennukite ja tähtedega ühes ruumis. ÜksKõiksuses. Veel mõned ekstreemsused ja selle aasta suvele võib värvilise joone alla vedada, jõuan enne uinumist mõelda…

Ja nii ongi.

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Minu mõttelend. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s