Pidu meis endis.

Mis maa see on, kus öö sööb ära päeva?

Mis rahvas see, kel kummalised laululood?

Kes oskaks vastata.

Need inimesed, kes viibisid möödunud nädala jooksul Lauluväljakul või peoliste rongkäigu trassil ning need, kes olude sunnil jälgisid toimuvat teleri või interneti vahendusel ükskõik, mis punktis planeedil Maa, adusid südames tugevalt oma kuuluvust ja mõistavad /jälle/paremini, millise rahva kild nad on. Ma ei kahtle, et see tunne paneb meid uhkusest särama, nii sisemiselt, kui väliselt. Vanad ja noored, mehed ja naised, kuulsad ja vähem kuulsad – igal on oma läbielamiste põhine emotsionaalne TUNNE.

Inimesed, kes olid peo külalised väljast, said teadma meid, eestlasi, kui üht imelist erilist rahvust, nii väikest, aga … samas nii suurt.

Ma väga loodan, et see sära meis ei kao. Et me ei unusta, milline üks-hingamine meil oli, kui Siiri astus klomp kurgus ühendkooride ette ja kõlas taas “Mis maa see on”.  Täna räägitakse selle loo avastamisest, minu kuulamisrepertuaaris on see juba aastaid, leidsin selle kunagi juhuslikult SinuTorust ning igakord on see lugu mind sõnadesse põimunud sügavmõttelisuse tõttu pisarateni liigutanud. Selles on kogu me ajalugu koos, virutades oma karmi tõe ja õigusega otse vastu vahtimist, nii et põsk jääb kauaks valusalt tulitama.

Eile, täna ja usutavasti hommegi, olen tundnud ühtsustunde taastekke hääks-olemise mõjusid, kui olen mõttes valmis olnud häält tõstma või kritiseerima mulle mitte-meelepärast … olen jätnud selle tegemata, sest ei saa, minu vastas on MINU … eestlane. Ma tean, et igakord ei saa ma /veel/ sõnal sabast enne selle lendu laskmist ja oma elu elama asumist, aga ma luban areneda.

Olen oma meeltes siiralt tänulik kõikidele, kes aastasadade jooksul on laulupidusid elavana hoidnud, meie oma traditsiooni kujunemisele ja kasvamisele panustanud oma aega ja head tahet. Sest vägisi ei ole saanud sellist asja ajada ega käsi külge panna.

Olen uhke, et olen minagi saanud oma pisikese panuse ürituse läbiviimisele anda, töösipelgana kahe aasta tagusel üldlaulupeol supiköögis toimetades, kui kõik peolised viie päeva jooksul toidetud said. Meenub, kui lõbus oli see ränkraske töö koos fantastiliste inimestega Kaitseliidust ja Naiskodukaitsest, kui päev algas kell 8 ja kestis 13-14 katkematut tundi enamasti lõõskava lauspäikese all, kuniks köögiplokk oli kasitud ja viimnegi 40-liitrine “supitirin” sai pestud. Kui siis need, kes veel jaksasid, istusid enne telki magama sättimist veidikeseks “suitsunurka” päeva lõbusamaid seiku meenutama. Ainsatki virinat ei mäleta. Olime osa suurest peost, küll veidi teistsugune osa, aga siiski. Ja iga järgnev hommikul algas kõik otsast: alustuseks rattatrenn teletorni alla, siis hommikusöök ja katlad jälle uugama! Tean öelda, et mu pulsikell andis ühe päeva energiakuluks 2 x suurema numbri, kui Tartu maratoni 63 km läbimisel. Rohkem, ei ole vist vaja lisada… Siinkohal tervitan kõiki, kellega koos me selle “põrgukatla” läbi tegime.

Meenub aegade hämarusest, et ma käisin kord Laulupeol ka 4. või 5. klassis sügaval nõuka ajal. Et ma laulda kahjuks ei oska ja tantsurühma meie koolis ei olnud, siis ma olin…. rongkäigus trummar. Selgemad mälestused on koolist, kus ööbisime, rongkäigus oma aja ootamisest ja bussisõidust Tallinnast tagasi koju. Tolle aja repertuaar oli hoopis teine, Väike trummilööja tuli selgeks õppida ja aatelisi laule ei lauldud, hümnid kõlasid paatoslikult. Oma Maa oli 1/6 planeedi suurune, pealtvaatajate esiridades istusid hoopis teised tähtsad tegelased (mõni hallpea on seal küll siiani) ning lainete tegemist laulukaare alt vastasnõlva üla-servani polnud veel leiutatud.

Kuid peamine – traditsioon ei katkenud – me saime oma peo ka siis ja paljus just tänu meie lauludele elame me taas Päris Omal Maal.

On´s võimalik hinnata laulu- ja tantsupeo tähendust ja tähtsust eestlaste, kui rahva ja maa jaoks? Kes oleksime ilma kõikide nende pidudeta täna?

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Eesti, Lihtne nagu liblika lend, Minu mõttelend. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s