Mis nädal see ometi on! Ei ole hoo ega hoobi vahet. Tunne on, et kaua nii kesta ei saa, üks kõmakas on tulekul. Pinge kasvab nagu üle taeva lähenev ähvardav kesksuvine tsüklon, mis kord peakohale jõudnuna kärgatab kajava mürinaga, saates elektrit sihitult siia ja sinna ning pannes võpatama ka kõige uimasema vihmaussi. Või lööb lihtsalt korgi pealt.

Kui selle järele jäänud kuu, millest pool on läinud nagu suveöö unenägu, kuidagi üle elaks…. võiks nagu isegi puhkusest unistama hakata.

Ja kõige selle ülehelikiirusega tegutsemise vahele teatasid kõik tervisekontrolli teostanud Qvalitase tädid, et minuga kõik kõige paremas korras. Enne kõiki protseduure tuli täita A4 ankeet, põetud haiguste kohta – sain kirjutada vaid “ei” vastuseid. Kokkuvõttes läbisin kõik testid … liiga edukalt?!

“Ei, prille me teile küll ei kirjuta, te näete nagu kotkas!”

“Kas te teete sporti, pulss on teil nii aeglane!” (alati saab aeglasemaks minna!)

Lucky-me?  Võtta saab sealt, kust võtta on. Ugrimugri vanasõna