Sa näed üle pika aja oma head sõpra ning tajud kohe, et miski … on valesti, vägagi.

Su sõbra silmis ja olemises on valu, hoolikalt maailma eest varjatud ja pikalt endasse hoitud. Tema pilk on ekslev, tühi enesekindlusest ja säratu. Üldse mitte temalik. On Sinu kord olla kuulaja, õlg ja taskurätt. Kui väga Sa ka ei püüaks ja õigeid sõnu ei seaks, südamevalu Sa ära võtta ei saa, ehk veidi leevendada vaid. Küll saad Sa olemas olla, seistes kõrval ja toetada käe alt kinni hoides, et kõikuv jalge-alune Su sõpra pikali ei lööks. Kuni sõber pilvede taga taas päikest näeb.