Mul on karvane tunne, et minu sisemine mina hakkab aru saama, et kevad on käes ja suvi kiviviske kaugusel – tunnen totaalset motoorset rahutust koos järeleandmatu sügelemisega uute ekstreemsuste ja eneseületuste  järgi.

Ehh, Odessa! Võhandu maraton on juba nädala pärast – 100km ühe jutiga; mullu ärajäänud langevarjuhüpe; lohesurfi nuusutamine (mis, teades iseennast, ilmselt päädib sõrme andmisega kuradile) ja hooaeg pole veel alanudki!!!

Omajagu ekstreemne saab olema ka tänane üritus Võrumaa metsade vahel, kus Junga sünnipäev peetakse kohalikus rahvamajas enam, kui viiekümne osalejaga ja ilma loomakostüümita peole ei lasta! Hirmutav, eks! Ma pole oma uut nahka julgenud veel selga timmida, äkki hakkab meeldima…  ps! tänud Adeelele, kes mulle oma karnevaligarderoobi ust paotas.

Asi on maitses.

Vähe sellest – ekstreemsus üksi ei toida, käivad kirglikud otsingud uute “escape”-nädalalõppude leiutamisel, kalender ühes ja kollane marker teises käes, et üle ei bronniks.