Täna käis sähvatus. Ise tuli. Nagu on viimasel poolaastal ennegi juhtunud – ühel hetkel on sul … lihtne teadmine.

Miks ka mitte, elus tuleb kõik järgi proovida. Ühe käsikirja paberile panemine ei saa olla keeruline, kolib see valmides küpse õunana sahtlisse või sahtli taha, selgub hiljem, “õunte pealt” vaadates. Ainest on enam, kui kapatäis ning värvikate prototüüpide ampluaa elust enesest on külluslik.

Küpse õunana sahtlisse?!

Maalehe konkursi tulemusele toetudes, kirjutada ma ilmselt oskan: Selgusid jutukonkursi \”Minu Tartu maratoni lugu\” võitjad – ainus takistus on aeg. Õnneks on mul õdus päikeseline koht käe-jala juures, kus mõtetel on mõnus  hängida ja looks kristalliseeruda.

Sõrmed soojaks. Mõte liigub.

Tuleb sellest novell või järjejutt, näitab aeg – väljakutsed on mu teine nimi ja kiiret mul ometi pole. See saab lõbus olema, selles pole kahtlust – loomingulised protsessid on ikka olnud minu rida.

Elu keerdkäigud on kasulikud, kui need sinus oma aega ootavad oskused õhumullina tardunud olekust pinnale toovad! Kohtumiseni!