Viimastel aastatel üha sagedamini, tuleb mul olla päästerõngaks mu endistele tiimikaaslastele, et nood võistlusteks naiskonna kokku saaksid. Ametlikult lõpetasin ma küll oma korvpalluri “karjääri” tõsise vigastuse ja passiandmete tõttu vähemasti 6 aastat tagasi. Olin naiivne ja arvasin, et astusin sellelt rongilt maha igaveseks. Võta näpust, see pole siiani õnnestunud!
Kuna ma “ei” endiselt hästi öelda ei oska, siis kirjutan ikka ja jälle alla mõnel turniiril osalemiseks, sõpru tuleb ikka aidata. Tegelikult on kõik ikka kinni seltskonnas, meil endiselt koos ülilõbus, sest me teeme asja just for fun! Mööda minnes saime sel aastal vabariiklikel valdade mängudel imetlusväärse 5. koha. Märkimisväärne saavutus, arvestades meie kõikuvat koosseisu, kus pooled inimesed vabal ajal palli üldse ei näpi.
Eile siis kohtusime Pärnus Riia sõudenaisveteranidega (eks me ise ka ju pooled veteranid) ja panime piiiika puuga, vaatamata sellele, et lätakatel oli trobikond treener-nõuandjaid väljakutahvliga kaasas, kuhu neile tont-seda-teab, mis kombinatsioone ette joonistati – meid see ei pidurdanud. Paikuse valla sponsoreeritud uued võistlusdressid said korralikult sisseõnnistet`! Vaatamata sellele, et käes oli mu paastu 13. päev, sebisin platsil täisaja 2x 20 minutit.
Kahe nädala pärast traditsiooniline Rakvere 9. Carla karikas … peab vist ikka uutesse kossuketsidesse investeerima 😀
Sellised koomikud siis.
