Ühe suusapaari Tartu maratoni lugu.

See oli aasta 2009 jõulukuu, kui mind poest teiste pikemate ja vähem pikemate värviliste suusamudelite hulgast välja valiti. Üks naine käis meie klienditeenindajaga mööda poodi ja ühtäkki jäädi minu ja minu lähinaabrite ees seisma.

Hoppaa, ma tundsin kõhus teatud elevust ja kikitasin kõrvu. Seal nemad seisid ja arutlesid teemal, milliseid suuski naisel vaja on ja miks.

Ma sain teada, et naisel on järgmisel aastal ees juubel ja ta tahaks selle tähistamiseks ellu viia mõned ideed, mis tal aastaid kuklas on kõmisenud. Nende seas oli soov panna end proovile Tartu maratonil, millele ta olevat mõelnud juba 20 aasta eest. Tehes juubeli aasta plaane olevat ta jõudnud otsusele: nüüd või mitte kunagi!

Meie klienditeenindaja pinnis seda naist mõnede spetsiifilist laadi küsimustega, et osata soovitada talle sobilikku mudelit sadade minusuguste seast. Ma küll päris täpselt kõike ei kuulnud, aga … siis see juhtus … tundsin, kuidas minust kinni haarati ja õhku tõsteti ja siis ma olin tema kätevahel. Naine keerutas ja vaatas mind lugupidavalt igast küljest ja ma vist isegi punastasin väheke, pole ju sellise tähelepanuga harjunud! Ma ei suuda siiani kirjeldada emotsiooni, mille tekitasid minus selle naise sõnad: „See paar meeldib mulle, arvan, et me sobime hästi!“  Wow, ma osutusin väljavalituks.

Edasi valiti mulle sobilikud aksessuaarid:  sidemed, suusaklambrid ja määrdeid ning mind suunati ruumi, kuhu ma olin varem näinud viidavat palju teisi suuski, ehkki mul polnud aimugi, mis seal toimub. Teadsin vaid, et sealt kandub sageli kummalisi hääli ja veidraid lõhnu ning et meie poe poisid seal mõnikord värvikaid meestenalju õhku viskavad.

Oo, see tuba oli põnev, kohtasin seal oma vanu tuttavaid ja leidsin uusi sõpru. Mõne päeva pärast võeti mind ette ja ma sain endale päris oma sidemed! Alguses oli natuke imelik tunne, aga sellega harjus kiiresti.

Ja siis tuli ta mulle järgi. Me sõitsime meie koju. Autosõit oli ka muidugi põnev, sest naise kodu asus pea kahe tunnise sõidu kaugusel. Ma toetasin oma pea tagaaknale ja mõnda aega nautisin suurlinna tulesid, peagi pimenes ja ma jäin vist isegi tukkuma.

Siit peale sai alguse meie koostöö minu uue perenaisega; kel, nagu ma hiljem teada sain, on spordipisik sees olnud juba kümne-aastaselt spordiklassi õppima sattumisest alates.

Tasa ja targu sai perenaine minu abil suusatamisega uuesti sõbraks ja treenis jõudumööda suusaradadel Jõulumäest Nõmmeni. Et 39. Tartu maraton oli meie mõlema jaoks paras katsumus, mille tervena lõpetasime, siis ma ei hakka sellest siinkohal pikalt pajatama. Igatahes ei tulnud mulle erilise üllatusena perenaise teade selle kohta, et meie esimene suur koostööprojekt ei jää mitte viimaseks. Et sõidust saadud emotsiooni ei saa kusagilt mujalt ega mingi raha eest ja ma pean arvestama, et aasta pärast me teeme seda jälle. Viimase sõidu aasta eest tegime märtsi alguse sulavas pehmes suusarajas ja seejärel pandi mind ilusasti pea alaspidi suveund magama ja uut lund ootama. Ja muidugi 50-ndat Tartu maratoni.

Möödus palju kuid, millest ma suurt ei mäleta, sest ma meenutasin asendi poolest rohkem pea alaspidi magavat nahkhiirt, kui suusapaari. Ent see päev on mul hästi meeles, kui perenaine minu juurde tuli ja mind taas jalgadele pööras; öeldes, et mul olevat aeg jälle trenni minna. Mul võttis virgumine pisut aega, kuid kui tema väheste sõnade mõte lõpuks mu ajudeni jõudis, oli mu rõõm piiritu: saan õue, sisse hingata värsket karget lumelõhna ja mis peamine, horisontaalasendisse! Lõpuks ometi.

Meie koostöö läks juba aasta eest sissetöötatud rada, nädalavahetuseti sõidud Pärnu ümbruse radadel, aga vahel  võttis perenaine mind kaasa ka suurde linna tööle sõites ja me käisime õhtuti Pirital või Nõmmel suusaradasid vallutamas. Paar nädalat enne seda PÄRIS SÕITU käisime Kuutsemäe kandis Arulas ja läbisime  kahe päevaga maratoni rajal 66 km, see on hoopis teine tera, sest meie kodurajad asuvad lauskmaal ja Otepää kõrgustik on meie jaoks puhas eksootika.

2 päeva enne 40. Tartu maratoni viis perenaine mind Mareki juurde, kes kamraadiga pärnakate suusamäärde muresid lahendab. Perenaine ulatas Marekile mingi väikese krabiseva paberi ja jättis mind paariks päevaks teiste minusuguste juurde hoiule. Mul oli huvitav ja laupäeva hommikul jõudsime  koos  paljude teiste suusapaaridega põnevusest pakatades Otepääle, kus kokkulepitud kohas perenaine mulle meelekindlal sammul järgi tuli. Oh, mul oli juba väike värin sees, aukartusest juubilari ees, ega 50 aastat maratone pole mingi naljaasi. See on suur ja tähtis, eesti rahva oma traditsioon!

Et stardini oli veel aega, jõudis perenaine mulle anda ülevaate enda teekonnast Otepääle: maratoni eelõhtul oli ta kokkupakkinud suure koti, kuhu ta pani igaks juhuks kõik, mida võis nimetada ühisnimetaja alla talveriided: suusasokkidest kuni 4 erineva mütsini. Ta oli eelnevalt end kurssi viinud igasugu infoga, mis seostus SELLE päeva ilmaoludega. Mitte kordagi polnud tema pähe tulnud mõtet loobuda, nagu talle heasoovlikud inimesed olid soovitanud. Enamasti oli tegemist inimestega, kes ise suusasõitu eriti nuusutanud pole. Õhtul kella kuue paiku algas tema sõit Lõuna-Eesti suunas,  plaan oli maanduda sõidu eelõhtuks Võrru, kus taaskord hoiti pead kinni ja öeldud nii:

„Kas sa tead ikka, kuhu sa lähed ja mida sa teed!“

 

Sellise külmaga ju keegi ometi ei suusata!

„Jah“ oli olnud tema vankumatu vastus, ta teadis.

Perenaine tõusis pool seitse ja vaatas termomeetrit, see näitas -25,9 … tundus paljulubav, sest päikesetõus oli veel ees ja sealt sai kraad ainult tõusta. Nüüd pidi ta leidma optimaalse riietuse ja lootma selles eneseintuitsioonile. Seni polnud see teda kunagi alt vedanud. Riietumisprotsess oli pikk aga enesekindel: kahed suusasokid – soe pesu – suusapüksid – fliis –tuulekindel jakk – buff – tuulekindel kõrvakaitse – müts – fliisist muhv kaelas – fliisvoodriga sõrmikud – jalgratturi tuulekindlad sokid, mille ninad ta lihtsalt lahti lõikes, et saabast klammerdada. Termopudelisse kuum viinamarjanektar ja taskutesse energiat taastavaid vahendeid.

Võrust lahkudes näitas autotermomeeter korraks -29C. Samas Otepääl, kus meie teed taas ühtisid,  läks kraad oluliselt sõidusõbralikumaks.

Olles näo paksult norrakate karmi kliima jaoks tehtud Neutrogena kätekreemiga 2 korda üle markeerinud, asusime teele stardikoridoride poole. Viimasel minutil meenus perenaisele, et sularaha on kaasa vaja, sest muidu ei saa Elvast bussiga tagasi ja sõidugraafiku eestki küsitakse midagi. Naksti pistis ta meid koos keppidega lumehange ja silkas tagasi parklasse.

Vahepealset aega sisustasin vaatlusega: erirahvustest värvilistes suusakostüümides inimesi vooris ühes suunas, kes vähem, kes rohkem plaasterdatud, mõni tõsisem, mõned ülemeelikud. Aga kõik see rahvas oli tulnud, mitte koju jäänud, vastu suurele väljakutsele. Minu lugupidamine, ausalt.  Tervitasin loomulikult kõiki suusapaare, ükskõik, mis nime nemad ka ei kandnud või mis keeles ei rääkinud.

Veidi aja pärast oli perenaine taas minu kõrval ja me sulandusime inimvoolu, mis liikus Tehvandi staadioni suunas. Perenaine andis ära oma kollase koti ja loobus viimasel minutil ka esialgu kaasavõtmiseks mõeldud kuivade riietega seljakotist. „Vähem kola, kergem samm“, ütles ta mulle. Mõistlik, küll me hakkame saame.

Kuidagi oli kell äkki nii palju, et stardini oli jäänud 5 minutit. Perenaine kiirendas sammu ja üritas jõuda õigesse stardikoridori . Rahvas juba valgus ettepoole, tervitasin tuttavaid suusasaapaid ja juba me liikusimegi vooluga kaasa. See tunne oli võimas. Nii palju suuski ja mina nende hulgas. Ülev, oi kui ülev tunne see oli!

Esimese Tartu maratoni start 16. jaanuaril 1960 Emajõel.

Et meil mõlemal oli juba üks maratoni kogemus tagataskus, siis meid ei üllatanud see, et esimesed kilomeetrid  olid tehniliselt päris keerulised. Ei taha ju meist keegi endale viga teha ega mõne teise suusapaariga põkkuda. Meil vedas, meie ees sõitjatega ei juhtunud ühtegi kukkumist, esimesed massistseenid kulgesid omas rütmis ja tasapisi hakkas lahedamalt hingata saama.

Mulle nimelt ei meeldi eriti, kui eessõitja kannad mulle liiga lähedale tulevad, pikki-vahe hoidmisest ei tule aga midagi välja, sest jättes eessõitjaga turvalise vahemiku, hüppavad sinna sedamaid kõrvalrajalt teised suusad.  Ilm muutus üha suurepärasemaks, päikesejänku soojendas õhku ja Mareki määre mu kõhu all oli päris hea lippamisega.  Ette rutates võin öelda, et libisemine läks pikapeale isegi paremaks ning lisamääret meil rajal kordagi kasutada polnud vaja. Siinkohal aitäh veelkord määrdemees Marekile Raekülast.

Ma kiidan väga ka rajameistreid, kes koos Ilma-Taadiga olid ettevalmistanud tõeliselt hea ja tugeva jälje, raskusteta püsisin selles ja minu arvates toimus sel aastal seetõttu ka palju vähem kukkumisi – meie -suusad – püsisime ju palju kindlamalt jäljes!

Perenaisel oli sõiduga seotud 2 eesmärki: sõita kiiremini eelmisest aastast ja parandada ka kohta. Mulle väljakutsed meeldivad, mõtleme ühtemoodi. Lisaks muidugi pidime koos suusakeppidega aga ka perenaine ise, lõpetama distantsi vigastusteta. Noh, see sõltus paljuski juba muudest teguritest, nagu kaassõitjate osavus ja külmakraadid, uskusime parimat ja nii ka läks.

Ahjaa, ühel korral siiski toimus meie ühtehingamises lühis, kui perenaine viskas kõrvalrajal sõitnud rahvariides noortele (maratonimaskott Liis ja tema sõber) rõõmsa hõike, kuid samal ajal ei valinud eriti hästi oma vasaku suusakepi maandumisplatsi – see maandus täpselt kahe suusa vahelisele alale ja maoli minu perenaine oligi. Laugel maal. Muigasin, sihuke kobakäpp! Muigasid ka teised meie ümber ja perenaine isegi. Talle omase meelekindlusega ajas ta end siiski kiiresti püsti, rapsis põlved lumest puhtaks ja jätkas tähtsa näoga teekonda, nagu poleks midagi juhtunud … vähemalt mitte meiega!

Perenaine on mul suhteliselt ekstremistliku loomuga, ta oli otsustanud, et kõige kindlam viis mullust tulemust edestada, on eirata TP-de sihtotstarbelisust ja teha personaalseid tankimisi vastavalt vajadusele ajal, mil peas hakkab vilkuma hoiatustuluke (olete ju märganud teedel neid hiidgabariidiliste sõidukite saateautosid, millel pöörlevad kollased vilkurid), et peagi saabub energiapuudus.

Enamasti tankiski ta sõidupealt kaasavõetud glükoositablette, energiabatoone ja lõpu poole imes mõned geelid. Koju tagasi olnuks neid mõttetu  viia olnud. Nii kulgesimegi peatuseta Kuutse TP-ni. Pool maad. Enesetunne oli mul hea, kui perenaine andis mullegi puhkust ja pani mind veidikeseks aia najale hinge tõmbama. Ise läks ja nosis kurki ja banaani ning kulistas sooja jõujooki. Mina kuulsin samal ajal mikrofoniga tujutõstja suu läbi, et maratoni siiski ei võitnud Auckland, tema oli siiski teine. Võitja nime ma ei saanudki enne teada, kui pärast sõidu lõppu  bussiga Otepää poole sõitma hakkasime.

Enesetundele mõjus poole maa läbimine hästi, nüüd jääb lõpuni ühe vähem kilomeetreid ja külma suhtes enam kõhkluseid ei olnud. Egas muud kui tõstsime veidi tempot ja suundusime uutele tõusudele ja laskumistele. Midagi erilist ei juhtunud, me olime siin juba olnud, 2 nädalat varem, rada oli tuttav ja õnneks oli peale tõusude siiski ka mõnusalt pikki laskumisi. Mis teeb selle maratoni meie, lauskmaalt tulnute jaoks, nii eriliseks.

Oleks ma inimene, siis ühel hetkel oleks mu karp ilmselt lahti vajunud, seal suuskles mees, kel olid jalas … suusahüppe laiad suusad, see oli küll päris ootamatu. Õnneks ma pole inimene ja karbi lahtivajumist polnud karta.

 

Suuskadelgi esineb lampjalgsust, küll suhteliselt harva....

Veelkord sattusime kõrvuti Liisi ja tema sõbraga, aga seekord komistas ja kukkus üks teine naine. Perenaine ei saanud jätte Liisile hõikamata: „Näe, sa mõjud kõigile kukutavalt!“ Hmm, et ta ka jaksab. Alati huumoriga suhtuda.

Ega tegelikult natuke enam ei jaksanud küll. Perenaine manustas üha lühema aja tagant kaasavõetud jooki ja energia taastureid. Mulle tundus, et ta näos oli lisaks härmatisele  ka pisukest tülpimust märgata. Aga see oli arusaadav, ikkagi viimased 16 kilomeetrit. Et tahe ei raugeks, kasutas perenaine läbiproovitud nippi: haagi pilk mõne eespool sõitva numbrimärgi külge ja püüa see kinni, kui sa saad. Ja sa saad! Seejärel korda ülesannet veel ja veel. Töötab väga hästi, muide!

Tundsin, kuidas metsavahel libisemine muutus, siin oli oluliselt külmem, kui lagendikel, aga mul polnud külm. Andsin endast nendel lõikudel parima ja juba ilmuski otse kui maa alt meie ette silt, et lõpuni on 1 km.

„Hopa-pa-rei!“ hüüdis valjusti perenaine ja lisas kiirust, sest järelejäänud distantsi sai mõõta meetrites, ei enam kilomeetreid.

Finiš. Kell selle kohal ei tööta – aega ei tea. Aga see polnud  hetkel kõige olulisem. Eelkõige oli tähtis võit ilma ja enda üle. See tunne, et me oleme teinud ära midagi, milleks sel päeval olid võimelised vaid need inimesed, kes julgesid alustada. Ja mitte alla anda. Kõik me olime sel päeval kangelased ja võitjad, vaatamata kohale või ajale. Meie, kõik koos. Muide, ettepanek järgmisteks aastateks. Täpsussõidu tiitel – me oleksime sellele heameelega pretendeerinud, meie sõiduaeg sai kirja kirjeldamatult ilus: 7:00:00. Ilus, eks!

Bussisõit Otepääle oli muljeterohke, üle bussi kostus rahulolevate inimeste ja suuskade jutuvada: Kuidas sul läks? Mitmendat korda? Kas külm ei olnud? Jne. See oli nii vahva, tõeline keeltepaabel!

Koduteel panin oma pea nii tuttavale kohale auto tagaaknal ja suikusin unne. Unes nägin loomulikult … 51-st Tartu maratoni. Kohtumiseni aasta pärast, kangelased!

 

Aasta pärast näeme!

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Hobid, Lihtne nagu liblika lend, Meelelahutus, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Ühe suusapaari Tartu maratoni lugu.

  1. Gerli ütles:

    Väga andekalt kirjutatud. Lugemist ei suutnud jätta enne, kui jõudsin lõppu 🙂
    Sa peaksid selle kusagil avaldama! Võib-olla veidike lühendatud versioonis 😉

  2. The Driimer ütles:

    Vibu soovitus oli, et selle peaks lasteraamatuks vormima 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s