Eile tahtsin kirjutada autos kulgemisest, ootamatutest vahejuhtumitest teel … sellest, kuidas ma õhtul poolhämaras metsavahel vihapisaratega võideldes lõhkenud rehvi üritasin vahetada, selleks kõige sobimatutes tingimustes.  Minu emakeel oleks olnud kardetavalt liiga lopsakas, seetõttu jätsin selle kirje koostamise homseks. Seetähendab tänaseks. Niisiis …

Mu auto pagasnik oli silmini täis laotud teatud kaalukat vedelat kraami, mille maanteele ümberlaadimiseta ei oleks mul katkist rehvi millegagi asendada olnud. Nagu sellest veel vähe olnuks – ilm oli sitemast sitem ja lörtsi hakkas sadama. Teades, et saan kindlalt vaid endale loota, asusin rutiinselt ja tuimalt asja juurde, muidu oleks minu erikokkuleppeline hilisõhtune personaalne juukslas käik lörris ja uuele katsele saaks alles kahe nädala möödudes. Emotsioonid aga kuumenesid, kui ma lõpuks koerast üle olin saanud, siis sabaga läks keeruliseks. Pimeduse tõttu oli suhteliselt raske tagavararatast urritavate  poltide otsa täppistoppida ….  siis ma lihtsalt lasin selle endast välja, nii et mets kajas vastu…. nagu nais- Tarzan. ‘

Tähelepanu! Pildil olevatel jalgadel ei ole käesoleva postitusega vähimatki pistmist.

Naiivselt ja naiselikult olin lootnud, et ehk mõni meesterahvas jääb seisma ja pakub abi, nagu ma ise sel talvel korduvalt ja korduvalt teeääres nähtavas hädas olijatele pakkunud olen. Aga läks nagu tavaliselt. Selles elus on mulle antud loota ainult ja ainult ise-endale.

Seega: tänane uudis Tallinn-Pärnu-võibollaRiia-Euroopa kiirrongist sobib konteksti nagu rusikas silmaauku – just seda mul vaja ongi!

Pärnu ja Tallinna vahel võiks sõita kiirrong

Selleks, et ma ei peaks keset Via Baltika õhtust katkematut autodevoolu tundma hirmu, et keegi minust üle sõidab (arvatagi, et lõhki läks sõidutee poolne rehv ja bussitaskut mul enam aega otsida ei olnud),  üks rekka oleks seda teinud, kui ma poleks rehvivahetust sinnapaika jätnud ja auto tagant varju otsinud. Vaatamata sellele, et parkisin nii teeserva, kui vähegi andis ja kandsin helkurvesti (kiitus idee eest, muuta see aksessuaar autos kohustuslikuks!).

Kõik see jama oleks olemata, kui ma saaksin hüpata hommikusele rongile, tellida kohvi, nosida hommikusöögi koos esimeste päevauudistega ja hakata vaikselt arvutis tööd tegema. Ja tagasiteel ma loeksin raamatut või kooksin sokki. Näiteks. Minu teel oldud aeg oleks sisustatud ja ma ei peaks seda oma elus tühisõiduna kirja panema.

Kahjuks minu auto ei ole Roclaga komplekteeritud. Seda suunda tuleb veel arendada! Kohustuslikuks uue LE-ga?

Tõele au andes, olen veendunud, et minu silmad näevad seda kiirrongi sama palju, kui vihmauss oma kõrvu! Mis tähendab ka seda, et ma kulutan endiselt Tallinna linnapiirist kesklinna kulgemisele tihti rohkem, kui pool tundi….