Päev pärast …

Ma ei saa üldse aru, eilsest pingutusest pole kehas erilist templit, mine või suusatama!

Lühidalt toimunust: kuna eelnevalt oli selle külma ilma ümber sedavõrd palju lokku löödud, siis ettevalmistused külmakaitseks olid põmst põhjalikud, ehkki mingisugust eeltestimist ei toimunud ja eelmise päeva õhtul sai lihtsalt kõikvõimalikud ja võimatud abivahendid ja aksessuaarid kaasa pakitud, et eks hommikul paistab.

Hommikul paistis nii ja naa, Võrus näitas kraadiklaas kolmandal korrusel kell 7 25,9 kraadi külma ja Võrust väljudes langes isegist 28 peale. Aga see ei heidutanud, kui ikka ei oleks kannatanud sõita, küll siis oleks rajalt ära irdunud 😀 Aga kannatas.

Määrisin näkku norralaste Neutrogena kätekreemi, kuna see tundus piisavalt rasvane kaitsmaks nahka külma eest (plaasterdamist ei toimunud). 2 paari suusasokke ja soe Crafti pesu + fliis + windproof dressikas + fliisist vest.  Peas buff, tuulekindel kõrvikute kaitse ja müts (see külmus sõidu kestel kivikõvaks, ainus, mille peab edaspidi asendama), aga pea ei külmetanud mitte, üldse miski ei külmetanud. Käsi kaitsesid väga tavalised sooja fliis-voodriga sõrmikud ja sõrmed ei külmetanud ka siis, kui neile vett peale läks…. või mis vett – olgem ausad, ma nuuskasin pidevalt nina nendega, et ninaalune püsiks kuivana 🙂 🙂 🙂

Füüsiline ettevalmistus oli jälle tagasihoidlik, nats peale 200 km, aga eelmine aasta näitas, et selle pealt kannatab sõita küll. Et eesmärk oligi võita ennast võrdluses eelmise aastaga, siis otsustasin, et vist on kõige lihtsam TP-des mitte mökitada ja nii ma tegingi ainsa peatuse Kuutses, kui pool maad oli läbitud ja teine, see laugem, veel minna. Aeg-ajalt ma stoppasin küll, kui tundsin, et tuleks tankida, kui jõud hakkas raugema ja samm muutus töntsiks – rüüpasin siis Borjomi ja spordijoogi segu või viinamarja nektarit ning hammustasin või imesin kaasas olevat kraami. Ausalt öeldes oli abi, peagi lippasin jälle nagu väle … põder, nagu keegi feissis kommis 🙂

Kui midagi negatiivset välja tuua, siis muud ei midagi, kui et viimased 20 km rutiin tappis ja kilomeetreid sai ikka hoolega loetud – no et mitu Raeküla viiest ringi  ma veel sõitma pean 🙂

Noh, ja lõpp hea, kõik hea. sellised emotsioonid nagu mullu, mind muidugi enam ei vallanud, aga tulemus sai 50 minuti jagu parandatud ja koht paranes samuti paarisaja võrra, suusad-kepid terved, ise ka, nii et nuriseda pole millegi üle, järgmine aasta jälle.

ps! ilm oli fantastiline, aga inimesed kuidagi tõsisemad, vb hoidsid energiat ja võitlesid kliimaga, ei tea, ühtegi virisemist ma ei kuulnud ja kõik need kommijad Postimehes, kes vigisesid, et lollid, kes maratonile lähevad ja kes vastutab laipade-sõrmede ja varvaste pärast, teie võite ennast grupiviisiliselt põlema panna!

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Hobid, Meelelahutus, Reis, Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Päev pärast …

  1. Tarmo Teearu ütles:

    Pullerits vist kommis ainult ässade osa ja hirmutas harrastajaid!

  2. The Driimer ütles:

    Mul sama, taskusse topitet kuivad kindad ja mask seal ka finisheerusid. Hea, et seljakoti taipasin siiski kuiva riide kotti jättA!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s