Õhtusöök Riisal

Millegi pärast mulle see pilt meeldib, minu jaoks emotsioonidest tulvil.

Pilt ise on tehtud möödunud pühapäeva õhtuses pooles Riisa rabas Soomaal. Ma nimelt tulin äkitselt mõttele, et miks ma ei võiks minna oma lemmikkohta teisiti, kui tavaliselt. Läheks hoopis pedaalides. Mõte idanes ja saigi teoks, 27 km sinna, rattaga polnud ma rabarada ka loomulikult varasemalt läbinud, niisiis läbisin vigurajagi rattaga. Vaatlustornis nosisin rahulikult kaasavõetud õhtusööki: asendamatult vana hea rukkipala-eineleiba.

Vahi, millise emotsiooni annab sellele lihtne paprika viil – vitaalsus, elurõõm, värskus! Et ma jätsin metsa-aluse pimedama raja poole pärastiseks, siis õnnestus mul ühe puu taha ka lenksupidi kinni jääda ja maoli käia; hea, et pääsesin korraliku kintsusinikaga ja ei enamat. Pimedus jõudis  mulle järgi  juba Jõesuus, edasi sõitsin kolmanda silma abil ja ilma viperusteta 😀

In Memoriam:

Selle sõidu käigus juhtus ka midagi äärmiselt kummastavat; ma kaotasin ära ühe eriti toreda inimese, kes oli mu ellu kuu aja eest ootamatult ilmunud (kordagi kohtumata)  ja alates minu rappa astumisest sama ootamatult kadus. Olgu maamuna talle jätkuvalt kena ja värviline paik, kus oleleda.

***

Hüvasti maa, head teed, Tom!