Tahan kuulan transistorit, tahan söön kisselli…

Ükskord, kui kõik emotsioonid on settinud, panen ma meie V. tripi ikka kirja ka. Et oleks hea vanaduses meenutada, mis noorest peast kokku sai keeratud. Praegu ma veel mõnulen niisama, vesi on veel sogane ja seda kõike oli nii kuradima palju, et see võtab aega, et seda kõike mõnuga kirjeldada. Aga see juhtub. Üks teine homme. Praegu olen kaelani mälestustes, nii ja naasugustes: päikeselised päevad Kariibi ääres või tundide pikkune öine lausvihm Amazonase vihmametsades, üle taeva laotuv äike eemal mõõtmatul silmapiiril Los Lanoses, mida saatsid ringi lendavad minitaskulambid või topeltvikerkaar Angeli jalamil, auto alla või siis ette jäänud kaimanite laibad sõiduteel või inimese elamisse tukkuma pugenud siplegkaru … mida kõike me teele ei ilmunud…
Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Reis, Venezuela. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s