TEHTUD!

Eriti ei viitsi läbielatut kirjeldada, aga ma nüpeldan ennast pisut verbaalselt ja teen seda siiski. Eks ikka selleks, et ma aasta pärast teaksin, mis tunne oli, kui end 20. veebruaril taas stardijoonele sean. Ah et miks? Lihtne vastus on: selleks, et te küsida saaksite. Aaaga isiklikust seisukohast on selle nähtuse nimetajaks: edasipüüdlikkus. Tahan paremat kohta ja aega, sest NÜÜD on mul, kellega vägikaigast vedada – märk on maas [loe: latt on ees ja päris kindlasti ületatav, kõrge kaarega kusjuures – vajalik eeldus on parem stardipositsioon ja vähem uimlemist teeninduspunktides [:D]. ja kuna on teaduslikult ära tõestatud, et ma suudan küll kuuskümmend pluss kolm kiltsa suuskadel läbida, siis ei ole tarvilik sedavõrd ettevaatlikult distantsil end taltsutada —–> muigap, sest kole oli möödas!!!
 
Aga läheme asja juurde, et kõik ausalt ära röökida, pean ma alustama sellest… kui ma peale 4h ja 50 min. uinakut varapimedas Võrus ärkasin, rebisin kiire kohvi ja oma hariliku termokruusis hautatud pudru näpus imbusin kinnissilmi autosse. Läbi Kanepi (teele peaks jääma ka Kaagvere, vanasti igatahes jäi, aga seekord oli see koht ilmselt lumega maskeeritud või mu pilk veel ähmane) Otepääle jõudes selgus karm tõsiasi, et autot ma Elvasse parkida ei jõua – sest sealt väljuv buss Otepääle mind ei oleks oodanud. kiire ümbermäng ja suund Otepääle parklasse, kus täiesti juhuslikult parkis enne mind meie IT-tugi Ivo – mõlemale oli kohtumine ülla-ülla! Ma teadsin, et meie Horeca-Raul on vana suusahunt ja maratonil kohal nagu viiekopkane, aga et ka prillidega IT tuleb ja suuskab… krt au ja kiitus – 18-st firmaga seotud inimesest 3 sõitsivad 63 km raja otsast lõpuni läbi! Juhhuuu, äge!
 
Olgu, edasi sai mis? Tegin kiireid valikuid, mida antud ilmaga selga panna ja siis testisin libisemist -ja pidamist: esimest oli, teist üldsegi mitte, sedapalju siis kallist HWXpressi määrimisest, lisasin suraka pidamist, läks paremaks küll. Kell oli 8:45, kui ma stardikoridori tagumises otsas oma tagasihoidliku stardinumbri 4570-ga positsiooni sissevõtsin. Selgus, et telefon selle temperatuuriga mulle muusikapleierit ette ei mängi, mistõttu, minu lootus ennast hää mussga turgutada jooksis kohe alguses liiva. Või siis lumme – seda oli eelmisel päeval ja ka ööl lisandunud päääris korralik ports. Suuskajate meeleheaks oli tuisk koos tuule ja lumepuistega siiski taandunund.
 
Edasi olin saatuse meelevallas ja lootsin seatud eesmärgid saavutada:
  • ei katkesta!
  • ei lõhu enda ega teiste suusainventari!
  • ei kuku!
  • ei koole!
  • sõidan omil jalgeil üle lõpujoone!
  • aeg ei ületa 8-t tundi!
Kõige sellega sain ma edukalt hakkama! JAH, ma olen nõus seda uuesti tegema, parema aja ja koha nimel.
 
Enesetunne – kulges sõit üle ootuste normaalselt, korralikku surnud punkti mul tabada ei õnnestunud – mõned korrad hakkas kergelt ühelt või teiselt poolt pistma, neil kordadel võtsin tempot maha ja hingasin sügavalt-rahulikult ning üle need torked igatahes läksid. Vaheaja punktides manustasin enamasti kaasavõetud kraami: viinamarjanektar, glükoositableitid c-vitamiiniga, 2 energiabatooni ja 2 energiageeli, teeninduspunktide valikust kasutasin üldjuhul vaid soolakurki ja jõujooki. Korra lasin pidamist SWIXi meestel lisada, 2 korda määrisin pidamist ise, see tagas madalama profiiliga tõusudest sirgelt ülesmineku, aga libisemine oli tõesti hea, laskumistel ma veel lasin luuslanki, kui enamus inimesi juba kätega tööd tegid, tarkus tuli tasapisi – pidin üleval nõlval endale vaba raja valima, et mitte eessõitjale kandadele sõita või täiskiirusel rada vahetama hakata. Määrdesse investeering tasus ennast ära igatahes!
 
Et kus ja kunas raske oli? Ma kaldun arvama, et viimased suuremad tõusud ca 20 km enne lõppu mõjusid üsna laastavalt, aga hullem rutiin oli viimased 10-13 km, teadmine, et sa oled sõitnud 50 km! tundus ulme; nüüd jäi üle vaid kilomeetriposte lugeda ja mõelda sellele, et säiliks mingisugunegi tehnika. Õnneks oli selleks ajaks rajal rahvast hõredamalt ja sai keskenduda sõidule, ilma, et peaks pidevalt rada vahetama ja kõvemat jälge otsima – tuleb tunnistada, et viimased 30 km oli jälg pehmest lumest tingituna üsna pehmekene. Viimased 1o kiltsa kulgesid praktiliselt lauskmaal, ilma tõusude ja laskumisteta, mis oli üks äraütlemata kole rutiinne nühkimine! Deja vu´ tunne tuli peale, ma olin seda rada juba veloga pedalinud augustis Rattarallil, aga siis ma võisin tõusudel kasutada kergeimat käiku, lihtne liigutus lenksul ja vänta kergelt ülesmäge!
 
Lõpuks leiutasin endale motivaatori tempot hoida – vaateulatuses ees liikuvad pikamaa sõidunumbird tuli järjest kinni püüda. Üks käes, tuli ennast haakida järgmisse numbrimärki – simpel eks! Väljaarvatud üks juhus, mul see ka õnnestus, veel viimasel sajal meetril sai 2 meessuusatajat nö alllaneelatud Ingel. Üks erand pookis end mulle sappa ja hingas pikki kilomeetreid mulle kuklasse, no ma pidin siis tempot ka hoidma, viimasel kilomeetril astus mees mu tuulest välja ja läks oma teed. Peale finišijoont, ajaga 7:50:20 olin ma liikumisvõimetu, nippi-nappi sain suusaklambrid lahti, oma kuivade riiete kompsu näppu ja riietumistelki. Võin 100% ausalt kinnitada, et nii vaevalist riietumist ma oma elus ei mäleta. Vaatamata oma kalamälule. Emotsioon oli 0, energia oli miinuses, nutt tuli peale – piimhape möllas lihastes, aga venitamisest ei tulnud midagi välja – ma lihtsalt ei paendunud mitteüheski suunas. Kui sõidu ajal ma selgelt ignoreerisin kõikvõimalikke väsimusemärke (ma ei saanud seda ju endale lubada), siis nüüd jõudis see kõik laviinina kohale. Mu keha ei olnud mulle üldse tänulik, šoki eest, mille ma talle korraldasin. Imelik eks!
 
Olles hankinud oma diplomi, sain teada, et lõplik koht oli 4558 (hea töö, mõne numbri võrra väiksem, kui stardinumber), oma vanusegrupis 56-s ja naistest 430-s, keskmine kiirus 8,04km/h.  Manustasin maitset tundmata hernesupi, tee ja rosinakukli ning siis ootas mind päeva kõige raskem rada – parklasse, kust väljus buss Otepääle, tarides kaasas suusavarustust koos märgade suusariietega, see oli minu jaoks reaalselt päeva kõige raskem osa, mis päädis bussiukse taga ootava kolme kõrge astmega, mu reie pealmised lihased ei olnud nõus enam kraadi võrragi mu jalgu ülestõstma – SEE OLI VALUS rsk! Maandusin bussi kell 18 ja mulle hakkas sada asja närvidele käima: kõrval pingil olid end üksteise taha ükshaaval istuma sättinud saksa keelsed vanainimesed, kes valjuhäälselt üle bussi omavahel muljetasid, bussijuht ei kavatsenud veel 45 minutit sõitma hakata ja mu seljataga vingusid sellepärast 2 nooormeest. Tõmbasin mütsi silmini, vedisin kapuutsi üle selle ninani ja keerasin unele.
 
Ärkasin Otepääl ja pidin veel neljasaja meetri jagu oma varustust tassima – õnneks allamäge. Mu Borjom oli üleni jäässe hangunud, ma sain seda ainult keeleotsaga limpsida … kell 20 Võrru jõudes, kutsuti mulle … ei kutsutud kiirabi, massöör kutsuti Väimelast, koos lauaga – saate aru, pühapäeva õhtul kell 9 aeti inimene kodust välja. Ja tegemist ei olnud mingisuguse silitaja-massööriga, ei, kaugel sellest => kuni ta vaid käsi kasutas, suutsin ma oigamist vältida, aga siis lasi ta käiku kupud …. ma jätan siinkohal ropendamata, aga see 1,5h kulus ellujäämiseks marjaks ära. Kell 23 tuttu, kell 8 silm lahti, ei lubatud mul ärgata, ok magasin siiis keskpäevani. Pool päeva lebo otsa ja ma oleksin olnud võimeline vabalt suusarajale naasma!Päriselt!
 
 

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s