Vaikiv ajastu.

Hale on see eluke meil kontoris, keegi pole olukorraga rahul, aga enda eest ei seisa ka keegi. Ja nii siis juhtubki, see, et igapäevaga nõudmised kasvavad – kiireloomulised lisaülesanded ei anna sulle veel õigust oma igapäevaseid ülesandeid tegemata jätta. Inimesed on stressis ja loodavad sinisilmselt, et küll ühel päeval olukord normaliseerub! Sittagi ta normaliseerub…. seda aega ei tule enam iialgi.

Käib armutu olelusvõitlus. Kusjuures mitte ellujäämise nimel, vaid esikoha pärast, ja üha enam hakkab mulle tunduma, et peagi hakkab verd lendama. Aga mis hinnaga! Inimesed pigistatakse tühjaks nagu sidrunid ja nad lasevad sel sündida, täiesti vabatahtlikult sealjuures.

Kahjuks pole ma ise parem, mul on  veel see viga küljes, et ma veel praegugi üritan anda endast 120%. Au ja uhkus ei luba olla pealiskaudne.

Ja endiselt vaikime. Pomm peaks plahvatama järgmisel nädalal. Milline kergendus!

PL (loe: peatselt lindprii)

Advertisements

About The Driimer

Harilikult küsitakse nii: nimeta 3 asja, mis sa võtaksid kaasa üksikule saarele. Miks ma peaksin minema üksikule saarele... Ma nimetan 3 asja, mille ma maailmast üksikule saarele eraldaksin, minuta - kõikvõimalikud relvad, raha, religiooni - maailmast saaks üks äraütlemata ilus paik elamiseks, ilma, et ma peaksin maailma eest sinna saarele pagema.
Rubriigid: Asutused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s