2 päeva minna….

On jäänud loetud päevad ja kõik on kontrolli all. Vist. Isegist see, et sel aastal enam seenele ei saa, eksole juba käidud kah.

Seina veeres seisab virnas kraami, see on vaja kindlasti paar ringi läbi filtreerida, mis saab lõpuks rännakule kaasa ja mis koju jääb. See on tavaline protsess, sest noh, esiti on ikka kõike vaja kaasa vedida, alustades tagavara saapapaeltest kuni kõhuvalutablettideni. Momendil, kui kogu eeldatavalt tarvilik seljakotti saab mahutatud ja koti kaal reaalselt sulle vastu irvitab, peab hakkama ratsionaalse(ma)lt mõtlema… see on muidugi peavalu tekitav, igaks elujuhtumiks ei saa ega peagi valmis olema. – >>>

2ba04e8d890b7812a43d1f95b57f58c0--camino-pilgrim-st-jacques

Pühapäeva varastel hommikutundidel maandub lennuk Barcelonas ja hetkel ma veel ei ole tegelenud küsimusega, millist transporti kasutades ning millist trajektoori mööda ma St. Jean Pied de Porti (külake siinpool Püreneesid Prantsusmaal) kohale sõidan – aega ju veel on (tüüpiline mina) 😀

map-camino-de-santiago-from-saint-jean-pied-de-port.jpg

Usutavasti algab Minu Camino esmaspäeval 25-dal mihklikuu päeval, mil ma näen enda ees hommikutundidel sellist silti:

Inicio-Camino-de-Santiago-550x412

Ma olen selleks nii pagana valmis, kui vähegi saab valmis olla, ma armastan seda sügisest teekonda juba ette, mil elad päev korraga hetkes. Kogu oma valus ja ilus. Oleme kahekesi,  Mina ja Minu Tee. Ainsad kompromissid on kompromissid iseendaga. Võtan kaasa kerge magamiskoti, termomati ja soolopriimuse – tahaksin vähemalt mõned ööd veeta metsikult, alberguesita (öömajad). Näis, mis sellest välja tuleb.

June_July_08_634_cropped_large

 

Loodetavasti minu jalad annavad mulle andeks, et neid jälle teele viin! Plaastreid on varutud hoolega…

image

Advertisements
Rubriigid: Camino de Santiago, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Jalutusministeeriumi 2017 väljakutse nr. 3: Prantsuse tee – Camino de Santiago.

Kui sa võtad oma elus ohjad enda kätte, hakkavad asjad juhtuma.

4 aastat on see teekond mu meeltes mõlkunud, täna loksusid asjad raamidesse – väljalend 23. september 2017.

 

French-Way-Full-570x280

Rubriigid: Camino de Santiago, Hobid, Positiivsus, Reis | Lisa kommentaar

Venib.

10

Pilt | Posted on by | Lisa kommentaar

Eelsoojendus: Piritalt Vana-Vastseliinasse. 460 km. 20.aug-02?sep’17

Enne veel, kui RMK saab valmis uue matkatee idast läände või vastupidi, sai Pirita Kloostri Sõpradel valmis matkatee Piritalt Vana-Vastseliinasse.

http://www.palverand.ee/teekond/

Kui see info mu teadvusesse jõudis, hakkas kupli all surisema. Meenusid kõik head ja veel paremad mälestused RMK matkaradadelt ja asusin tegutsema selle nimel, et mul oleks vabadus teele asuda.

Enne veel saadan hoiukassid koju, tõmban tööl otsad kokku ja pakin koti, loodetavasti optimaalsemalt, kui varasemalt 😀

 

ps. lubatud on rajal ühineda pikemateks või lühemateks lõikudeks.

Lehvitama võib ka tulla. Ja ma ei imestaks, kui mind teepeal ka ära tuntakse võhivõõraste inimeste poolt nagu juhtus 4a tagasi Jõgevamaal Siimusti kandis minu septembris toimunud rattamatkal, kui teeääres seisnud meesterahvas küsis, kas ma olen seesama matkaja, kes juulis Oandust Iklasse läks. Ma olla oma blogis ähvardanud sügisel rattaga Aegviidu-Ähijärve teha ja ta oli seda lugenud 😀

Villideni!!!

file71389511_palverand.jpg

 

 

Rubriigid: Eesti, Hobid, Pirita - Vana-Vastseliina rännak, Reis | Lisa kommentaar

1.samm – tehtud.

See sügis tuleb teisiti.

bxzxtjpc2k0n9mywmmtr

Rubriigid: Camino de Santiago, Positiivsus, Reis | Lisa kommentaar

Donald ootab kannatlikult…

_20170508_005446

Pilt | Posted on by | Lisa kommentaar

Donaldi kodu ja pere, kus sa ometi oled!

Meie seekordse hoiulise taust on erinev kõikidest varasematest hoiukassidest. Ka kass ise on erinev kõikidest varasematest hoiukassidest.

Donald elas 3+ aastat tagasi Saaremaal Aste külas kodutu elu, ohverdas külmaeidele oma kõrvad ja sattus ca 40 kuud tagasi Saaremaa Lemmikloomade Turvakodusse, kui sealsed tublid vabatahtlikud Aste küla kassikolooniale lõpu tegid ning loomad enda hoole alla viisid: kastreerisid, vaktsineerisid, kiibistasid ja ussirohutasid. 38 pikka kuud elas Donald, hüüdnimega Pässu, kassitoas koos paljude teiste koduootajatega. Ootas ja oli tagasihoidlik. Ning ei jäänud mitte kellelegi silma 😦 Mitte kellelegi….

Kuna ma olin mõne aja eest koju aidanud Turvakodusse sattunud Orissaare-Oskari, siis seekord otsustasin aidata Donaldit, kel katus ja toit olid olemas, aga…. kes tahaks lõpmatult olla 1 sajast+ hoolealusest! Nii sai Donaldil ette võetud tema elu pikim reis üle Väinade ja Muhu Pärnusse.

Donald üllatas mind oma eluvõimsate vurrude ja kulmudega, need on täiesti unikaalsed. Lisaks kannab ta uhkeid karvaseid pükse! Aga eriti äge on Donaldi häälitsemine, ta ei näu, aga poolnäub. Ma ei oska seda kirjeldada, aga kui ta omaette öösel ringi tatsab, siis kostub hääl, mis koosneb pooleks hakitud näudest… see kõlab, nagu inimene, kes kõnnib mööda tuba ja arutab iseendaga maailma asju.

D. on meil elanud nüüdseks 6 nädalat, ent mul pole veel õnnestunud võita tema usaldust, ei loe jagatud maiused ega mahedad jutuajamised. Olud pole olnud ka väga soosivad, meil algas remont ja see tegevus pole teadagi kõige vaiksem tegevus. Donald sööb rahustava toimega Calm krõbinaid ja seinas on Feliway. Sellele vaatamata eelistab D. hoida varju, kust ilmub välja vaid endale teadaoleva loogika alusel. Liivakasti käib nagu vari, kui silmanurgast näen, et toimus mingi õhuliikumine …

Meie kassiparvega on tema läbisaamine rahuldav, mõnikord aetakse kedagi taga Donaldi poolt, mõnikord on ta ise tagaaetav. Üksteise nina eest pätsatakse toitu ilma vimma tekitamata. Päikeselaigus meeldib D.-l ennast pesta…. aga no palun, ära tule lähemale kui meeter-paar.

Selge, et D. aklimatiseerumine võtab veel aega, ent võimalik, et kusagil vaiksemas kodus läheks see tal kiiremini. Ma tean, et kusagil on keegi, kel jätkub kannatlikku meelt ja armastust ühe elus palju näinud kassipoisi jaoks, kes ühel päeval ennast lõdvaks laseb ja suurest õnnest su külje all end selili keerab ja pai tahab …. üks kord see juba juhtus, nii paariks-kolmeks minutiks 🙂

Kui Sul tekkis huvi või tead kedagi, kes unistab rahulikust sõbrast, siis Donaldi kohta saab rohkem infot helistades 53 079 644. Vajadusel transport üle Eesti hoiukodu poolt.

DSC_1569~3DSC_1937DSC_2016

Rubriigid: Gazz, Heategevus, Hobid, Koduotsivad kassid, Loomad, Positiivsus | Lisa kommentaar

Araabia tripi 1.päev: Abu Dhabi.

Lühidalt on meie AÜE seiklust väga raske kirjutada, kuid pikaks jutuks pole eriti mahti, elu Eestis läheb edasi  ja uued tegemised ootavad tegemist. Kogemused samas näitavad, et kui reisi kohe kirja ei pane, siis see jääbki tegemata (Ungari, Island, Meremaa, Kanada…)

Niisiis, tulistan puusalt 🙂

Laupäeva õhtul sõitsin Tallinnasse ära, et varahommikul G-ga sadamasse sõita ning sumadaanidega laevale kihutada. Olemine oli vist nii unine (või on seiklus ähmastanud kõik eelneva), et ma ei mäleta suurt midagi Helsingisse jõudmisest. Igaljuhul jõudsin Vantaa privaatses peatuspaigas veel tööasju toimetada, et täiesti kerge südamega lennukisse jalutada.

Juba algus oli paljulubav, nimelt istusin üksi kolmeses pingireas ning sain mõnuga kaasavõetud kergmagamiskotis pikali visata ning magada. Sest ees ootas unevaba öö kohapeal – maandumine kell 2 öösel, rendiauto ja pea ees liiklusesse – 150km kiirteel pealinna. Peatee tähendas piirkiirust 120-140km/h 4-6 realisel ühesuunalisel teel, mis vaatamata öötundidele kihas autodest.

untitled

Reisiärevus oli piisavalt suur, et hommikuni roolis mitte magama jääda, me triivisime Araabia Ühendemiraatide pealinna napilt enne tipptundi ning parkisime end ära selliselt, et saime hakata koheselt linnapanoraami fotoshuutima Marina Malli lähistel, esimesed kassid ilmusid mu teele …

dsc_00941

Mereõhk hingatud, võtsime suuna Emirate Palace’le ja President Palace’le, esimene oli veel suletud avalikuks külastamiseks ning teine… oli nagunii suletud külastamiseks. Kui me parkisime auto lähedusse, et palee aiataga jalutada, lasti vilet sõduri poolt, kes viipas selgelt, et see koht pole meile jalutamiseks kaameraga ega ilma. Nu-nuhh, silte sellekohaseid me kusagil igatahes ei kohanud. Edasi liikusime väidetavalt vaatamist vääriva mošee poole, selmet lasta end valvuritel ära koristada.

DSC_0212[1].JPG

No see ehitis muidugi sõnadega väljendamist ei kannata, sest see on lihtsalt lummav iga ilmaga ja igast küljest. Maailma suuruselt 3-s mošee Sheikh Zayed Mosque valmis detsembris 2007 – ideest avamiseni läks 21 aastat.Mošee läks maksma natuke+545 milli USD, mis valmis sai,on minu silmis kaunim, kui Taj Mahal, aga noh, valmimisaja tehnilised võimalused olid väga erinevad nende ehituste kallal nokitsemisel. Igaljuhul suutsime seal veeta 3,5 tundi sh teha kaasa 45min kestva giidiga tuuri ning külastada naiste raamatukogu. Kogu see lust ei maksnud sentigi, lihtsalt vaata ja naudi!

DSC_0281[1].JPG

Selle suure ilu sees oli kõht tühjaks läinud ning me otsisime lähima Malli ehk kaubamaja, kus laadida ennast ja telefoni ning võtta ühendus meie kohaliku võõrustajaga, Abduliga. Järjekordne vau-efekt sündis, kui meid mitte kunagi kohanud Nigeeria juurtega ülikooli õppejõud telefonis meile vastu säras ja ütles, et saadab meile takso koos koduvõtmega giidiks. 😀 Nii me siis sõitsime eskordituna ühe 67-korruselise maja ette ning astusime sisse kahetoalisse korterisse, mille välissein oli muidugi maast laeni klaasist. Peremees oli külmikusse ühte-koma-teist meile varunud ja andis vabaduse teha, mis tahad: mine vanni või maga, söö ja joo; tema tuleb paari tunni pärast! Voilaa!

See kõik oli nagu uni, ausõna. Abduli saabudes olime jõudnud veidi magada ja kohtumine oli nii siiras ja soe, nagu oleksime vanad tuttavad. Arvate, et ei saa paremaks minna, siis arvake uuesti, seesama ülikooli õppejõud armastab kodus süüa teha ning otseloomulikult valmistas ta meile kõigile ka õhtusöögi, taimetoidu osa lubas ta lahkelt mul endal vaaritada ning et külmikus oli piisavalt erinevaid köögivilju, siis oli see lihtsamast lihtsam. Ja kui te nüüd arvate, et siit enam paremaks minna ei saa, siis arvake veelkord. Abdul tellis takso ning viis meid enda  kulul õhtutuledes linnaga tutvuma 😀

See siin on meie kodu parkimismaja katus – 5.korrus – korvpalliväljakute, basseinide ja päevitustsooniga. Sellel korrusel on ka jõusaal, mis kõigile majaelanikele tasuta kasutada. Pole paha!

DSC_0306[1].JPG

Hommikul sõitis Abdul aga ära Dubaisse messile ning meie jäime koju magama. Et lahkudes jätta võti alla nn valvelaua tüdruku kätte!

Seiklus oli alanud täiesti ulmeliselt… [jätkub]

Rubriigid: Araabia Ühendemiraadid, Couchsurfing, Foto, Määratlemata, Reis | Lisa kommentaar

Aasta üllatus vol.2.

Kui sa teed oma peas plaani, et EI, sel aastal ma säästan tuleviku tarbeks nii mammonat, kui puhkusepäevi, siis elul on Sinuga omad plaanid. Veebruari alguses ei teadnud ma midagi sellest, et ma juba 20-ndal G-ga AÜE-sse lendan.

Kõik sai algusest ühest fototeemalisest vestlusest ühel hilisõhtul endise kolleegiga, kellega me polnud augustist saadik suhelnud ega kohtunud. Järgmisel päeval helistab seesama eks-kolleeg ja teeb vastupandamatu hinnaga pakkumise teha kiire trip soojale maale, mis pole küll minu “must-to-go” listis, aga no pagan, praktiliselt tasuta lend “peab ju meeldima”.

Et asjale vürtsi anda, siis jäi minu hooleks leida meile ka Couchsurfingu kaudu elamine kohalike juures, hotellides elan siis, kui pensionil olen 🙂

Lühidalt, meid ootab ees suur hulk seikluseid, no näiteks telkimine kõrbes on asi, millest ma ei ole undki näinud 😀

2012_camping_1_base

Rubriigid: Araabia Ühendemiraadid, Couchsurfing, Reis | Lisa kommentaar

Oskar Orissaarest, väike ime.

Oskar tuli meile Saaremaa Lemmikloomade Turvakodust hoiule eelmisel laupäeval. Tema lugu on üks tüüpilisemaid – ta lihtsalt ilmus ühel päeval kellegi õuele ega soovinud enam lahkuda. Puhas ja heas toitumises (6kg!), tõeline paisõber ja nurrumootor. Kohalik pere toitis looma ja hakkas otsima omanikku. Kuulutati kõikvõimalikes kanalites, ent omanikku ei kuskil. Nii sattus Oskar Turvakodusse, kus ta aga oli silmnähtavalt häiritud kassitoa suurest seltskonnast. Arstivisiidil Oskaril terviseprobleeme ei tuvastatud ning ainus pääsetee tundus kass väiksemasse seltskonda koduootele saada.

Niisiis Oskar sõitis mandrile ja tundis ennast hoiukodus esimestest hetkedest nagu kodus – mõõdukal sammul uuris ta rahulikult kogu kodu viimse kui detailini, eirates stoiliselt kohalike kasside urinaid ja sisinaid tulnuka suunas. 10 minutit peale saabumist Oskar juba nurrus. Et koduotsijal olid Saaremaal ära tehtud kõik vajalikud protseduurid: kastreerimine, parasiiditõrje ja vaktsineerimine, siis ei olnud mul muud teha, kui kirjutada koduotsimiskuulutus ja see jagada laiali sotsiaalvõrgustikku. Pärast esimest jagamist minu enda seinal läks ca 10 minutit, kui tuli kõne kindla sooviga Oskar broneerida.

See ilmselt ei ole just Guinessi rekord, aga minu ja paljude hoiukodude jaoks oli see ime. Oskar sõitis juba järgmisel päeval väga sobivasse koju Elvasse, kus ta saab elada toakassi elu, nautida oma peremehe täielikku tähelepanu, olla ainus kass oma territooriumil ning lihtsalt olla pere A&O.

dsc_20451

Rubriigid: Gazz, Heategevus, Hobid, Loomad | Lisa kommentaar