Camino de Santiago 8.päev. Najera/Azorfa – Viloria de Rioja = 33km

Öö on vaikne ja uskumatult soe. +17C, vastab tõele, et kõrgemal on alati soojem. On ei kusagil ja kõikjal olemise tunne – ainult mina, vaikus, Kuu ja Universum – olemasolematuse tunne, mis meeldib mulle väga.

DSCN1937

Äratuse teevad esimesed jutlevad palverändurid kell 7, nemad mind ei oska näha ja ma ei anna endast märku ka, mõnulen veel pool tunnikest magamiskotis. Maonahk on endises asendis seinal, lisa pole tekkinud. Valan viimased veetilgad piimapulbriga müslile ja ootan ära päikesetõusu.

Azorfa küla esimeses kohvikus panen laadima tehnikavidinad, pesen hambad ja joon kohvi eelmisel päeval kohatud soomlannade Minna ja Sirppaga, mul polegi ühtegi soomlasest tuttavat, nüüd on neid 2 korraga. Mööda läheb mu lemmik perrogrino (perro on hisp.keeles koer, inimpalverändur on hispaania keeles peregrino) Mika oma peremehega, me pole 2 päeva kohtunud ja rõõm on kahepoolne.

mika9

Kuskilt ilmuvad välja 3 brasiillast, kellega koos lahkusin eile hommikul Logronost. Nende tempo on keskmisest kiirem, jutustame Sabloga – ainus kes ingeleesi valdab – maast ja ilmast, ta teab Eestit ootamatult hästi seoses tööga – ta töötab ettevõttes, mis toodab ja tarnib üle maailma pildiraame.

230

Esialgu on maastik lame nagu lapik maa olema peab. Teepervel on kraavikaldal istet võtnud 1 rändur, kes on kotist välja otsinud akvarellid ja sisustab maalimisega oma puhkepausi.

Mingil hetkel näeme kaugel ees, üle tühjade väljade lookleval teel suurt hulka täppe. Kui täppidele järele oleme jõudnud, selgub, et ühe kooli noorema- ja keskastme õpilased on koos õpetajatega toodud ühepäevasele matkale. Nüüd alles läks lõbusaks, sest üks blond naine seljakotiga pole siin igapäevane nähe ja lapsed, kes on hargnenud vastavalt oma tempole mööda teed muudkui teretavad ja küsivad igasugu küsimusi, osad demonstreerivad ka oma veel kasinat inglise keele oskust.

DSCN1939

Lapiku maa osa saab ümber ja algavad tõusumeetrid. Jõuame Rioja Alta golfikuurorti, mis on hooaja lõpu tõttu tühi, üksikud autod seisavad parklas, mõned lausa Iirimaa numbrimärkidega. Brass Sablo annab mulle kotist õuna ja jääb ootama oma mahajäänud kamraade. Mina nopin tänavalt kaasa oma “õuna” – golfipalli, mille otstarbekuse leiutan päevi hiljem, sellega on hea jalataldasid masseerida 😀

Mõni aeg üksinda astudes jäävad pärast Ciruena külakest mu ette uued seljad: pediaater Steve ja restorani omanik Mark USAst. Meil on väga lõbus, kui mehed kuulevad minu senisest teekonnast koos väliööbimistega, viskavad nad endi “nõrkuse” üle ohtralt nalja ja lubavad mind endale mentoriks palgata. Nemad on osa kaheksa liikmelisest caminole tulnud mehisest seltskonnast, kõik nad kuuluvad mingisugusesse ühiskondlikult aktiivsesse heategevusgruppi ning olid otsustanud koos caminole tulla. Nende ajaplaan lubas neil käia küll vaid Burgoseni ehk 1/3 kogu Prantsuse teest, aga asi seegi, ehk kunagi jätkavad.

Pisut alla 20km läbituna, tuleb vastu suurem linn Santo Domingo de la Calzada. Steve ja Mark saavad kokku ülejäänud 6-e kaaslasega, embame ja läheme lahku, nemad tänaseks lõpetavad, ameeriklaste kohta väga sümpaatsed inimesed. Mina liigun mööda vanalinna kitsaid tänavaid edasi, on aeg leida kohta lõunatamiseks.

Ma ei pea pikalt peadmurdma, kui leian horvaatlased Suzana ja Rino ühest tänavakohvikust. Plaanitud lühikesest peatusest saab pikk ja mõnus olemine, kui järjest uusi ja vanu camino sõpru möödub. Nüüdseks olen juba mõistnud, et parim plaan on kui plaane polegi (The best plan is no plans!).19437730_505057323203396_6991527952056582042_n

Paar klaasi veini käivad seltsielu ja toidu juurde, vein ei maksa siin midagi, 1 pokaal eur sentidega, pudeli saab poest kätte alates kahest eurost. Kõrval tänavast ilmub välja rootslane Björn, kellega 2 päeva tagasi olime päeva koos käinud. Ta oli minu näpunäidete järgi käinud endale toidukraami ostmas kohalikust toidupoest ja naeris nüüd minu üle, kes ma kohvikutoitu nautisin. Björn oli end samuti juba siin öömajale seadnud, minul aga oli plaanis käia veel  15-18km, sõltus mu meeleolust ja asjaoludest. Camino kujundame ise oma otsustega, ma ei saa iial teada, milliseks oleks kujunenud selles linnas minu õhtu, kui siia jäi maha nii mitmeid juba tuttavaid nägusid. Asi on alati valikutes ja minu uudishimu pigem sundis mind edasi liikuma.

Jätkasime teekonda horvaadist abielupaariga, Granon-ni (loe:Granjon), siis jäid nemadki paikseks.20171002_155118

Uuteks kaaslasteks said mõneks ajaks Sirppa ja Minna, kuni ka nemad maandusid Castildelgados. Nad ei suutnud kuidagi leida netis broneeritud öömaja,  mis jäi külast eemale. Telefonile vastati vaid hispaania keeles ja seda nad ei vallanud, taksosid ka silmapiiril polnud. Siinkohal oli mul heameel nentida, et ma mitte kunagi ei broneerinud ühtegi öömaja. Jätsime hüvasti, teadmata, kas kohtume veel.

minna.jpg

Ja nüüd oli käes see aeg, mil camino jäi hiliste huntide päralt. Jätkasin üksinda, kas see viis caminol olla sobis mulle suurepäraselt, lihtsalt astud ja naudid teadmatust, mis allesjäänud päeval  sulle veel varrukas varuks on.lambad Taamal paistis vilka eluga maantee, kus rekkad üksteise sabas liikusid, hea, et see oli piisavas kauguses. Jõudsin hämaruse hakul Viloria de Riojasse (loe: Viloria de Rioha). See nimi ei ole mu senini pähe jäänud, pisike külake, kus elu nagu seisis..Õhtu.jpg

Siin külas on vaid 1 refugio (annetustel põhinev palverändurite öömaja), peab seda 1 naisterahvas, endine palverändur, kes elab ise samas majas ja valmistab öömajale jäänud palveränduritele õhtu- ja hommikusöögi, mille hind on donativo ehk vabatahtlik annetus, öömaja ise maksis 5€. Sissekirjutades pead võtma kommi 😀20171003_082120.jpgSiit leian eest Brasiilia trio ja uued camino sõbrad, Jördise, Monty, Dave’i ja Tomi. Kohtan esimesi venelasi, abielupaari Uljanovskist, kes on teel usulistel põhjustel. Nad eriti muud keelt ei valda ning hoiavad seetõttu omaette. Kui hakkan nendega vene keeles rääkima, on nad siiralt rõõmsad ja väga suhtlusaltid.

Jõuan enne õhtusööki pesta oma riided ning ongi käes aeg, mil perenaine meid lauda palub. Värske salat, imehea, vabakäega tõstetav paella (loe: paejja), punane vein ja magustoiduks šokolaadipuding. Lisaks on võimalik osta camino-teemalisi ehteid, mida perenaine ise valmistab. Meie lauas istub ka hambaarstist ungarlanna, kes on väga endasse sulgunud ja suhtleb vähe teiste ränduritega, ilmselt on tal iseendaga palju arutleda.

Kõrvallauas jäävad meelde ameeriklastest isa ja poeg, Dave ja Tom, kes on tulnud caminole omavahelist sidet parandama. Siin ja praegu on võimatu uskuda, et sellest seltskonnast kuuega! kohtun ka kolme nädala pärast Santiago de Compostelas!20171003_074206

Õhtusöögi järgne aeg kulub märkmete tegemisele ja öö refugios  möödub vaikselt, isegi, kui meie toas on 7 nari ja 10 inimest.

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 7.päev. Logrono – Najera/Azorfa = 37km

Oli laupäeva öö ja aknataga käis kohalike vilgas elu hommikuni. Vähemalt keegi polnud norsanud. Kell 5 ärkasin selle peale, et tänaval hõikasid pidused noored esimestele teeleasuvatele palveränduritele Buen Camino. Võehh, ei, mina magan veel. Ka minu toakaaslased (rootslane, 2 sakslannat, 2 hollandlast) magasid rahulikult. Küll aga käisin ma ära dušši all, sest hiljem võis tekkida järjekord. Meil oli üsna mitme toa peale 1 vannituba.

Kell 7 koputati uksele ja anti viisakalt märku, et aeg on ärgata. Enamasti on check-out öömajades kell 8. Mõnedes kohtades hakkab kell 6 automaatselt muusika mängima ja süttivad hämarad tuled.

Olen vahepeal nii sügavalt magama jäänud, et ei kuulnudki Björni lahkumist (magas minu peal naris). Ilmselt valdas ta hääletu pakkimise tehnikat 🙂 Lahkun Refugio Paroissialist 8:20 pärast hommikusööki, mille käigus andis perenaine mulle meelsasti veinipudeliavaja (õhtul keeldus), tänu millele vabanesin klaaspudelist – villisin õhtul ostetud veini ühte oma veepudelisse ja astusin hämarale tänavale.

20171001_075401

Logronost välja andis käia, tegemist on siiski suurlinnaga. Õige pea sattusin kolme brasiillasega ühte rütmi, neist vaid 1 oskas natuke inglise keelt rääkida, sestap hargnesime peagi. Oli pühapäev ja paljud kohalikud olid tulnud äärelinna sporti tegema, kes jooksis, kes sõitis rattaga linnast välja. Ma olen hommikul vara unine ja käin automaatrežiimil, enda käima tõmbamiseks läheb tunnike.

 

Möödun kunstlikust järvekesest ja pargist (parque de la Grajera), mis on asustatud punakate hästi toidetud oravatega, kes papidel julgelt peost pähkleid söövad. Seejärel 560m mägi (Alto de Grajera), mis on meie Munamäega võrreldes hiiglane, kuid ei võta hingeldama.

 

Enne esimest  asustatud punkt teel – Navarette’t – jäävad teele varemed, see on Antiguo Hospital de Peregrinos ehk 1185 a. rajatud palverändurite varjupaiga ja haigla jäänukid. Mõelda vaid üle 800 aasta tagasi oli palverändureid nii palju, et neile rajati öömaju. Ajahammas on teinud oma töö ja uued öömajad on vanad väljavahetanud.

20171001_102501.jpg

Navarette on väike linnake, milles kohe esimene kohvik on avatud ja mitmed rändurid naudivad hommikukohvi. Siin on kirik, kus seinal maailmakaart ja Euroopa kaart, kuhu saab oma kodumaa pinnida. Eestlased on endast siin mõnedki nõelad maha jätnud.

 

Seljataga oli 13 km, järgmisse asulasse ees 8km. Minu kotis oli vein 750ml, omajagu üleliigset kaalu. Jõudes järgi ühele naisterahvale, ulatasin talle “vee”pudeli kommentaariga, et tegemist on Püha veega, ta naeris ja lonksas. Ühtlasi avastasin, et tema seljakotirihma kaunistas roosiõis, palusin luba pildistamiseks ja sain teada, et Suzana on pärit Horvaatiast ja rändab caminol abikaasaga, kes on parasjagu kusagil eespool omas tempos käimas.

 

Jätkame koos nagu vanad sõbrad kuni Ventosani, siin ootab meid juba Suzana abikaas Rino, olles naisele õlle ja omleti ette tellinud. Et naine saabub koos kaaslasega, siis lippab Rino kohe teise õlle ja omleti järele, muhe mees on. Lasen oma Püha vee ringi käima, ka naaberlaua iirlased ja soomlannad Minna ja Sirppa saavad oma jao. Nüüd naljatleb Rino, et mu Püha vesi on suhteliselt lahja. Hmm, või nii. Õige eestlane tõuseb nüüd püsti ja üllatab kaaskondseid seljakotist välja ilmuva Vana-Tallinna plastpudeliga, kõik saavad linnunokatäie ja see maitseb eranditult kõigile. Mehed muhelevad, et kas su seljakott liiga raske ei ole, kui sa sellist kaasavara kaasas vead 😀

 

Igaljuhul jäi blond ja ainus eestlane kõigile hästi meelde, edaspidi igal juhul mäletati mind heasõnaga. Et saabub veel 1 paar Horvaatiast, jätan seltskonna ja jätkan üksinda möödudes veinimõisast ja nautides küpseid viinamarju vasakult ja paremalt.

 

Et mul on teel mitmeid fotosessioone, siis jõuavad horvaadid enne Najera’t (loe: Naheera) mulle järele ja siseneme linna kolmekesi. Läbi linna voolab jõgi, ületame silla ja mu kaaslased jäävad oma öömaja otsima, jätame Suzana ja Rinoga hüvasti. Märkan ka brasiillasi ühes alberques end sissekirjutamas. Selle linna vaatamisväärsus on klooster aastast 1052 (monastery of Santa Maria la Real), kuhu ma kahjuks sisse ei pääse.  Asutan end edasi minema, et jõuda õhtuks Azofra külakesse. Linna taga algab ränk tõus otse üles, millele järgneb maaliline vaade üle viinamarja väljade, olen endiselt Riojas! Tee on tühi, sest pärastlõuna on läbi. Vaid üksikud hundid jätkavad.

 

Azofrasse ma aga ei jõudnudki. Sel päeval mitte. Pärast mitme kilomeetri läbimist märkan viinamarjaistanduste vahel jalutades endast paremal künka nõlval üht onnikest. Et sinna viib ka rada, otsustasin seda lähemalt vaatama minna. Mõnus paik üks paus teha, mõtlesin ja lasin seljakotil onnis olevale pingile libiseda. Koormast vabanenuna läksin künka tippu… ja mulle avanes selline 360-kraadi vaade, et ma unustasin end siia istuma.

 

Tõin kotist toidupoolist ja veini ning olin müüdud – ma ei lähe kuhugi, täna ööbin siin. Vaatan kriitilise pilguga üle oma veevarud, noh, seda napib, kuna üks pudel sisaldab endiselt Püha vett. Kiire kalkulatsioon, kas ma saan hakkama 0,5L veega. Pean saama – kui hommikukohv ja hambapesu lükkuvad mõnda Azorfa kohvikusse. Tõin pliidi ja toidukraami künkale, tegin kiire kartulipudru, lisaks viinamarju ja vein. Ning päikeseloojang algas täpselt siis, kui olin valmis seda nautima.

 

Pärast kehakinnitust ja mõnusat olemist, märkasin taamalt lähenemas üht valget triipu, selgus, et üks hiline karjus karjatas koos koeraga sadu lambaid minu suunas, läksin neile vastu ja üritasin oma ööbimiskavatsusest teada anda. Mõne puuduva hambaga karjus naeratas ja rääkis midagi omas keeles. Muhvigi ei saanud ma aru. Kasutasin kehakeelt ja panin käed koos põse vastu ja viitasin onnile: ma kavatsen siin magada! Mees naeris ja noogutas. Kergendustunne, et see on okei.

 

Saatsin lambaid pilguga ning siis vaatasin lõkkematerjali järgi ringi. Leidsin lõigatud kuivanud viimarjaväätide kuhjad ja need sobisid ideaalselt väikeseks lõkkeks onni ette. Natuke kõhedust tekitas onnist leitud hüljatud maokest, ehk on see siin nende kodu, aga lootsin, et suits ja mu krabisev termotekk hoiab neid eemale, pealegi oleksin neile liiga suur suutäis. Tegin lõkke üles ja seadsin end magamiskotti mõnulema, silme ees avanev vaade üle viinamarjaväljade, taevas täis tähti, mille peremeheks valgust külvav Kuu.

 

Ma oli paradiisis. Jälle! Ja öö on soe….

 

 

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 6.päev. Los Arcos – Logrono = 32km

Eilne päev tõi mind Navarrast uude autonoomsesse piirkonda La Riojasse (loe: La Rioha), mille pealinna Logronosse peaksin täna jõudma, seda piirkonda iseloomustavad lõputud viinamarjaistandused, oliivisalud, viljapõllud …  Ja muidugi on see tuntud, kui parim veinipiirkond Hispaanias.

Äratus kell 6 ja poolkinniste silmadega pesuruumi, järjekordsed 3 eurost münti masinasse ja jäi vaid oodata soojade riiete kätte saamist kuivatist. Sel kellaajal oli magamisruumis hull sagimine, vaid mõni üksik palverändur oli teki üle pea tõmmanud ja üritas veel uneminuteid varastada. Ma oleks üks neist, kui mu pesu poleks ööseks pesumasinasse jäänud, mõtlesin endamisi.

Nüüd oli mul vaja aega sisustada –  tegelesin köögipoolel päeviku täitmise ja kohvi joomisega. Paar asiaadist naist olid samuti hilisemaks jäänud, camino on tohutult populaarne Lõuna-Korea inimeste seas, neid oli teel palju ja pigem nooremad inimesed. Nende nimesid ei suuda ükski eurooplane meelde jätta, sellest on nad isegi aru saanud ja enamasti lisavad oma nimele mõne meile arusaadava vaste, üks noormees näiteks tutvustas end, kui “Just call me Mr. One”, teine märkis, ütle lihtsalt Jimmy 😀

Kui Lõpuks olin valmis soojades ja puhastes rõivastes teele asuma, näitas kell 8:30, just nüüd hakkas vihma tibama. Kui Los Arcosest välja jõudsin, sai tibamisest tihe vihmasadu, nii et pidin peatuma ja oma silmipimestava neoonmantli selga panema. Teekond viis pikalt kruusateidpidi lõpmatuid põllulappe mõõtes, eespool oli teel märgata liikuvaid täpikesi. Jõudes enne järgmist asustatud punkti asfaldile, jõudsin järgi ühele paarile Lõuna-Aafrikast ja itaallasele, kes oli caminole tulnud koer Mikaga. Viimaseid kohtasin oma teel mõnda aega edaspidigi, ma südamest loodan, et nad jõudsid Compostelasse, infot selle kohta pole mul õnnestunud leida.

DSCN1874

Teele jääb surnuaed, mille väravas on kiri: “Yo que fui lo que tu eres, tu seras lo que yo soy” tõlkes “I was once what you are, and you will be what I am / Ma olin kunagi, kes sa oled, ja sa oled kunagi, kes ma olen”.  Terane lausung, kas pole.

Esimene väike peatus on Torres del Rios, kui seljataha on jäänud umbes 8km. Ostan kohvibaarist (mis on väikestviisi ka hädavajaliku kraami soetamise poeke) kaasa virsikuid ja külastan kohalikku kirikut, mis pärinevat 12.sajandist ning olla ehitatud Tempirüütlite poolt.

DSCN1877

Linnakesest väljudes korjan teeäärest väikse kotikese kreekapähkleid, vahel hea neid nosida. Tugev vihm on asendunud uduse niiskusega ja teekond on muutunud tõusudeks ja laskumisteks, järgmised 11km pole teel ei asustust ega vett, selle info leian Pamplona bussijaama kioskist ostetud Camino brošüürist. Igati asjalik juhend, kus asulate vaheline kilometraaž, rajaprofiil ja asulates laitavad hüved märgistatud (majutus, toidupood, transport, apteek).

Ühe mäekülje taga mugib küpsist meesterahvas, kes teeb juttu ja asutab end minuga edasi liikuma – saame tuttavaks: Björn Rootsist. IT-tegelane, kes otsustas oma puhkuse veeta caminol. Liigume koos mööda raskeid tõuse, minul abiks kepid, Björn liikumas omal jõul. Järjekordsel tipul puhkavad jalga 3 eri rahvustest noormeest, igaüks tulnud teele üksi. Et mul on kotis endiselt plastpudel Vanakesega, siis teen meestele turgutuseks dopinguringi, meeleolu paranes kõigil silmnähtavalt ja minu seljakott sai kübeke kergemaks. Jätkasime Björniga teekonda Vianani.

DSCN1880

Olin teel tutvustanud rootslasele võimalust osta toit supermarketist ja ise söök teha selmet koguaeg kohvikutes süüa. Ta polnud selle peale ise tulnud ja oli ideest vaimustuses 🙂 Läksimegi toidupoodi ja ostsime umbes 3€ eest materjali tuunisalatiks ning maandusime linnasüdamest eemal minipargi pingil, kus ma oma pliidi letti lõin ja kohvivee tulele panin. Lasin ringi käima Bodegas Irache’st ikka veel pudelis alles oleva veini.

DSCN1885

Kus su kepid on? küsib ühele hetkel Björn. Hmmmm, ilmselt poes! Tuleb tunnistada, et see ei jäänud viimaseks korraks, mil ma oma käimakepid kuhugile maha unustasin ja sain tagasi kõmpida. Leian oma kepid sealt, kuhu need poodi sisenedes olin jätnud – ukse taha tänavale.

Peagi jõudis meile järele Mika oma peremehega ja ka nemad ühinesid meie piknikuga. Mika oli esialgu oma kraami seljas kandnud, kuid et see polnud koerale mugav, nüüdseks on peremehe seljakott koeratoidu ja vee võrra raskem. Koertega palverändureid kohtasin neljal korral, see pole võimatu missioon, kuid komplitseeritum kindlasti, sest sa pead arvestama mitte ainult enda keha seisukorraga, aga lugema ka looma kehakeelt. Lisaks ei ole enamus alberquedes loom siseruumidesse lubatud, nad jäetakse aeda või ei lubata üldse sind loomaga öömajale. Järgmine kord võtan kassi kaasa, ilmselt oleksin sel moel rännates vähemalt mõne kohaliku kobrulehe staar 😀

DSCN1886

Päeva viimane kolmandik enne Logronot (loe: Logronjo) on taas tasasem, teekond on paralleel maanteega, linnapiirist linnasüdamesse jõudmine läheb suhteliselt kiiresti, varju annavad puud ja pargid, seda muidugi puhul, kui on päikeseline ilm. Vanalinna jõudmiseks ületad suure silla, millel meist kihutab mööda noormees, kes käib keskmiselt 50km päevas. Igal ühel on oma camino ja kõikide teekond on õige, see tundus isegi minu jaoks liig, mis liig.

DSCN1891

Valime Logronos ööbimiseks donativo öömaja, esimene selline minu jaoks. Donativo tähendab tasumist öömaja ja sageli ka õhtusöögi eest annetusena, südametunnistuse ja võimaluste järgi. Selle raha eest hoitakse korras majutus ning ostetakse toiduained järgmistele ränduritele. Sageli on donativod kirikute juures (nagu ka Logrono oma), aga ka mõned era-alberqued.

DSCN1887.JPG

 

Logrono donativo asub otse kiriku kõrval ning seda majandabki kirikukogudus, ehkki see ei kuulu kirikule. Saame kohad väikesesse tuppa kolmandal korrusel ja kus on 3 nari. Hetkel on siin juba maandunud 1 mees ja 1 naine, hiljem majutus lisaks 2 sakslannat – Cornelia ja Ilka, kes alustavad järgmisel päeval siin mullu pooleli jäänud caminot kuni Leonini – et piisava lt pika puhkuse saamine pole võimalik, teevad camino läbi kolmes etapis. Leon-Compostela peaks aset leidma mais 2018.

Palverändurite missa toimub kell 18 ja õhtusöök kell 19. Meil on paar tundi vaba aega,  pessu – ooo, sansõlmes on VANN! – ja puhkame ning siis minu initsiatiivil poeretk koos linnaga tutvumisega. Poest tuleb kaasa ka pudel veini, millega mul õnneks või õnnetuseks tuleb rännata terve järgmine päev, aga see selgub alles õhtul 😀

Tüdrukute õhtu Logrono tänaval.

Tüdrukute õhtu Logrono tänaval.

Kirik on suur ja uhke! Missa ajaks kogunes siia päris palju rahvast ning missa lõppedes loeti palveid kõikide siia kogunenud palverändurite heaks, ehkki hispaania keeles, millest vaid mõned sõnad mulle arusaadavad, eelkõige muidugi peregrino ehk palverändur. Lõpetuseks kutsuti kõik peregrinod ja peregrinad altari ette ning  kirikutäis rahvast palvetas meie eest. See oli kummaliselt ülev hetk, mida sõnadesse vormida ei saa, selleks peab ise kohal olema.

logrkirik.jpg

Missale järgnenud õhtusöök oli lõbus, hospitalero tutvustas end ja oma mees-naiskonda (3 hallipäist inimest), camino ajalugu ja palveränduritele olulisi teemasid. Siis väike seletus sõnale Ultreia! Nüüd pidi iga palverändur end lühidalt tutvustama, nimi ja rahvus ja kust startisid. Meid oli seal ca 30 ja rahvuseid muidugi seinast seina. Minu vastas istusid poolakad, taanlane, jaapanlane, keegi oli Hong-Kongist, Mehhikost jne.

Kui salat, vein ja põhiroog olid laual, esitati küsimus, kellele taimetoitu, kerkis lausa 6 kätt! Ja see roog oli väga väga maitsev.

20170930_204947.jpg

Õhtusöögiga ei olnud aga “programm” lõppenud – pärast ühist nõudepesu ja söögitoa koristust, viidi meid maa-alust käiku mööda tagasi kirikusse ning viidi läbi privaatne palvus ainult meile. Jagati eri keeltes palvelehti, mida siis kuues keeles etteloeti palverändurite poolt, kelle emakeel parasjagu sobis. Eesti keelset ei olnud, ilmselgelt pole just palju eestlasi sel teel. Ja lõpetuseks saime kiriku peaaltari kõrval ka selle kiriku ja majutuse templid palveränduripassidesse.

20170930_214614.jpg

Naasesin kööki, et küsida veinipudeliavajat – aga venetsueela päritolu eakas naisterahvas selgitas mulle viisakalt, et väljaspool õhtusööki siin alkohol pole lubatud. Eks ta mõistlik ole, viisin klaaspudeli tagasi oma tuppa, lootuses leida sellele hommikul lahendus….

 

 

Rubriigid: Camino de Santiago, Määratlemata, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 5.päev. Oliivisalu – Los Arcos = 38km

Oliivisalu – Los Arcos

Varastel hommikutundidel kuulsin läbi une esimesi mööduvaid palverändureid, piilusin magamiskotist mööda rühkivaid jaaniusse ja keerasin teise külje, sest kell oli … 5. Nad olid juba min. 3 km teel olnud! Ei, see polnud minu tee. Õnneks ei osanud nad mind märgata ja ma tudusin rahulikult kella 8-ni. Siis oli minu aeg juua kohvi, nautida päikesetõusu ja teha eelmise päeva märkmed oma päevikusse. Vaseliinitasin jalad – hoiab naha pehme ja samal ajal ellimineerib ka igasuguse hõõrdumise soki ja jala vahel – ja vahetasin varbavahed kahe paari sokkide (nailonsokid+matkasokid) ning matkasaabaste vastu.

20170929_085803

Check-out tehtud.

Esimene vau pärast teeleasumist, oli tohutu kõrge betoonjalgadel maantee kurat teab, kui kõrgel peakohal, eemalt ja esmalt andis ikka mõistatada, mis konstruktsioon see selline on. Aga asja mõte on selles, et selmet mäelt alla orgu ja taas üles sõita, tõmmatakse maantee taevasse ja sõidad mäelt mäele õhus!

20170929_093532

Maantee läbi õhu

Veel mõned külad ja keskaegsed tüüpilised kivisillad jäid teele enne järjekordset suuremat linna Estellat (häälda Estejja). Ka jäid teele 1066 a. rajatud palverändurite öömaja varemed, mis viisid mõtted sellele, kui lihtne meil tänapäevase varustatuse juures lõputuid kilomeetreid läbida on, võrreldes 1000 aastat tagasi palverännuteel olijatega, keda kimbutasid haigused, röövlid, nälg ja janu. Ja puudus rajamärgistus, gps seadmed jne.

20170929_093757

Mõnda aega käisin koos Barbara ja Sharoniga Alaskalt. Jagasime oma lugusid, kuidas me caminole jõudsime. Neist kahest oli eestvedaja vanem proua Barbara, kes oli Sharonile asja nii põnevaks rääkinud, et nad tulidki siia koos. See ei õnnestunud neil teps mitte esimesel katsel, varem planeeritud sõiduni ei jõutud tervislikel põhjustel. See aga ei pannud neid head mõtet maha matma, vaid plaane lihtsalt korrigeerima. Mingil hetkel jäi Barbara maha, et teha metsapeatus, järgmises külas jäime teda ootama. Saabus Barbara, kes rääkis oma “erilisest” kogemusest põõsas: naine toimetas oma asja, kui põõsastesse põikas ka üks jalgrattur-palverändur, kes Barbit ei märganud. Naine siis jäi diskreetselt paigale, et mees teeb kiire urineerimise ja lahkub, et meest piinlikust seigast säästa-. Aga Barbi ei tulnud selle peale, et mehel on tõsisemad plaanid ja kõht korrast ära. Lühidalt, Barbara oli end ekstra lolli olukorda mänginud, nüüd ei julenud ta veelvähem oma kohalolekust märku anda ja pidi kogu etenduse ära kannatama 😀 😀 😀

Rohkem ma selle duetiga päriselus ei kohtunudki. See on huvitav, sest sa ei tea mitte kunagi, kas ja kunas su teed taas kellegagi ootamatult ristuvad. Oli inimesi, keda kohtasid viivuks ja teisi, keda trehvasid ikka ja jälle ootamatult kasvõi 10+  päeva pärast.

 

Estella on 14 000 elanikuga vanalinna ja kohvikuid täis linnaväljakuga linn. Mina peatusin siin vaid eineks 12.sajandist pärit Kuningapalee esisel muruplatsil – olin eelmisest päevast poetripilt seljakotis kaasas tassinud aedviljadega läätsekonservi (0.79€), sellest 400g lisakaalust oli tagumine aeg vabaneda, see maitses hästi ka soojendamata. Analoogseid konserve on igas poes, enamasti sisaldavad nad ka erinevaid lihatooteid: peekonit, lihapalle, hispaaniapärast Chorizo vorsti. Õnneks on need purgid avatavad ilma spets avajata, seda ega ka veinipudeliavajat minu seljakotis ei leidunud.

Järgmised 22,5km läbin pisut kergema seljakotiga, arvasin ma. Aga selleks ajaks olin juba teadmise omandanud – The best plan is No plans!

 

Et suured linnad mind ei paelunud, jalutasingi tõusva temperatuuri saatel linnast läbi, süvenemata, et ees ootab üks unikaalsemaid objekte caminol. Aga sinna ma peagi kohale jõudsin: Bodegas Irache aastast 1891! Irache kloostri juures asuva veinitehase seinast tuleb välja 2 kraani, ühest saad haljast vett ja teisest naturaalset punast veini, mida võid endaga kaasa võtta. Palava ilmaga ei taha küll jalgu pehmeks napsitada, niisiis läks käiku rännu teisel päeval rajalt leitud ratturite joogipudel, mis seni mu seljakoti küljes tühjalt kõlkus (igal juhtumil on oma põhjus). Sinna need säästetud 400 g ja rohkem nüüd siis läksid 😀

 

Lisaks avatud veinikraani (tõsi, see pole avatud 24/7) oli siin ka veinimuuseum, kust muidu turistid said kaasa osta erineid pudeliveine. Ei kujuta ette, et mõni palverändur klaaspudelist veini kaasa ostaks. Muuseumis sain olla 5 minutit, sest töötaja asutas end siesta pausile minema. No templi passi sain siiski kätte.

 

Päike lõõmas, kerge vein oli siiski jalgades, ümberringi põllud, taamal mäeahelik, nii ma astusin üksi järgmised 6 km Azqueta külani. Siin oli vaikne. Tegelikult tundusid enamus külad justkui väljasurnud, inimesi näha polnud, koerad lamasid liikumatult, autod ei sõitnud. Leidsin ühe söögikoha ja libistasin oma koti baari ette toolile, vajasin värskendust. Mu rännutee ainus Coca-Cola jää ja sidruniga maitsesid imeliselt, lisaks tuunikala ja salatiga omelett.

Peagi saabusid noored austerlased  Marleen ja Klaus ning prantsuse tüdruk Floriane (neidki kohtasin veel aegajalt). Marleen ja Klaus alustasid juuli keskel oma caminot koduukselt ja nende teekond oli kestnud kokku 3+kuud. Nii uskumatu, kui seeka polnud, mitme nädala pärast Santiago de Compostelasse jõudes, kohtasin neid kohe kirikus missal! Kuni St.Jean Pied de Porti kandsid nad endaga hammockeid ehk puude vahele kinnitatavaid magamiskiikusid (nagu meie võrkkiigud, aga riidest), kuna senisel teekonnal asuvad öömajad ei olnud palveränduri pikale teele taskukohase hinnaga. Jõudes SJPDP-i, saatsid nad kiigud postiga koju, sest caminol on ööbimine soodne. Igatahes uskumatult tulbid noored inimesed.

 

Kui oma toidukorra lõpetasin – lõunaks ei tahtnud palavaga eriti kunagi palju süüa, peamine toidukord langes alati õhtule – soovisin triole Buen Camino (Head teed hisp.k) ja lahkusin. Järgmise kurvi tagant ilmus mu ette sakslane, kellega koos olime hiljuti teelt eksinud. Tema sõber ilmus alberque teise korruse aknale ja kavalas koostöös hakkasid nad mind keelitama päeva lõpetama ning öömajale jääma jutuga, et tead, kui mõnus dušš siin on ja neil on õlled külmkapis. Kõlas vägagi ahvatlevalt, eriti pärast metsikut ööbimist, aga mu päevane kilometraaž ei rahuldanud mind ja naljatledes lubasin neid järgmises linnas järgi oodata, kuna nad alustavad nagunii vara. Tegelikult kahtlesin tükk aega oma otsuse pärast, kuna järgmise alberqueni oli veel ca 14km. Vajasin kindlasti öömaja, et pesta ja laadida oma tehnika. Neid mehi ei kohanud ma aga enam kordagi.

 

Kell oli juba 4 läbi ja teel oli taas üksi. Läbisin lõpmatusena näivat orgu, kus ühel ja teisel käel olid põllud ja viinamarjaistandused, mõnda aega oli näha ka paralleelset elu elav magistraal. Teele jääv veekraan oli kuival… Ma ei tundnud sellest puudust, sest veega olin üldjuhul varustatud ja ma ei tarbinud seda palju, sain ilmselt oma vedeliku puuviljadest, mida võimalusel ohtralt tarbisin.

 

Janu kustutamiseks ja veresuhkru stabiliseerimisküsimustes oli väga hea maiustada taaskord viinamarjadega, milledest olin küll isu ammu täissöönud, nüüd sõin neid veel vaid pigem energiataseme kõrgel hoidmiseks.

153

Hakkama sain oma teise eksimisega, kui endlikepi abil oma videoblogipostitust tegin. Selle salvestuse lõpetades jõudsin ristteeni, mille harudel ei olnud ühtegi kollast noolt. näha. See oli ülimalt kahtlane! Jalutasin pisut mõlemat harupidi ja otsisin ka taimestiku varjust kadunud rajamärgistust – ei midagi. Sain aru, et pidin tagasi minema ja sealt leidsingi ärapööramist märgistava kollase noole. Moraal – kui sa ei keskendu muule, on sul eksimine võimatu.

20170929_183313

Udupildi näide.

Mingil kummalisel moel umbes siitmaalt lakkas mu telefon tegemast teravaid pilte, udupilte ma ei vajanud, õnneks oli mul kaasas ka väike fotokaamera, mida ma eriti sageli ei olnud viitsinud mugavuse tõttu seljakotist väljavõtta. Nüüd tuli sellele leida parem asukoht ja see osutus nii heaks, et kui paari päeva pärast telefonikaamera taas unest ja udust ärkas, siis fotokas jäigi käeulatusse.

Los Arcosesse jõudsin pimeduse saabudes, ei midagi uut minu jaoks. Küll aga oli üllatus see, kui 1000+ aastase keskaegse linnakese südames asuvale väljakule imbusin, ootas mind ees lai naeratus ühest toidupuhveti välilauast. Anthony Bostonist lehvitas ja kutsus õhtusöögile. Lubasin seltskonda tulla, kui olen end majutanud ja pesemas käinud. Tunne oli natuke uskumatu, kui sa isegi ei tea, kus sa täna ööbid, jõuad siis pimedusega koos mingisse asulasse ja kohtad esimese inimesena kedagi, kellega sa oled juba paar korda kokkusattunud ning tunned, et oled siin oma ja oodatud. Googelmapsitasin end riiklikku öömajja (5€), juhhei, sain viimase vaba voodi suures ruumis olevast 34-st narivoodist. Vendor-automaadist ostsin mõne euro eest pakikese pesupulbrit ja viisin kõik oma tolmused-higised riided pesumasinasse (3€) ning jooksuga duššialla. Automaadist võid osta igasugu huvitavat kraami kuni plaastriteni välja.

DSCN1866

Toimetused tehtud, naasin linnaväljakule. Tuleb tunnistada, et kirikusse ma enam sisse ei saanud, millest oli kahju, näis teine auväärne ja kaunis väljastki. Aga Anthony ümber oli istet võtnud veel üks noor  saksa poiss Florian ning taanlane, kelle nime ma ei mäleta, ent kes jäi mulle meelde sellega, et tema seljakott kaaluvat napilt 5kg!

Tellisin risotto, mis osutus maailma parimaks mereannirisottoks. Võimalik, et mu maitsemeeled olid lihtsalt liiga kuival, sest õigupoolest ei olnudki ma siiani Hispaanias korraliku sooja praadi söönud. Juurde valget veini ja minu camino avastuste loendisse lisandus uus kogemus, kui sain osaks kohalike ööelule, kui hilisõhtust aega nii võib nimetada. Nimelt kogunes baari vist küll kogu kohalik elanikkond raukadest imikuteni, kes kõik sumisesid ja nautisid tapaseid ja veini, sõltumata kellaajast ja nädalapäevast. Kõik 3 rivis olevat toidukohta olid inimestest tulvil. Meil oleks lastekaitse ilmselt beebidega perede vanematelt vanemlikud õigused äravõtnud, kui paarikuise lapsega baaris napsutad kell 23.

Anthony meiega kauaks ei jäänud, sest teda ootas ees telefonikõne pojaga, keda omakorda ootas ees mingisugune operatsioon. Kui ma öömajja naasesin, tahtsin pesu panna kuivatisse, aga see ei olnud võimalik, kuna pesuruumi eraldav võreuks oli tabasse pandud. Mis tähendas, et minu riided olid pesumasinasse vangi jäänud. Mis seal ikka, tuleb varem tõusta, et riided jõuaksid kuivatist siiski läbi käia….

DSCN1869

Pesumasin ja kuivati- eraldi hinnastatud. Esimest kasutasin õhtul, teist hommikul.

DSCN1873

Los Arcose riiklik palverändurite öömaja hommikul, kui kõik on juba teele asunud ja tuba koristatakse.

Rubriigid: Camino de Santiago, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 4.päev. Cizur Menor –Cirauqui / Lorca vaheline oliivisalu = 32km

Cizur Menor – nimetu oliivisalu

Hommikul olin ma loomulikult see, kes (eel)viimasena alberquest lahkus, minust jäi veel 1 vanem proua maha kohmitsema. Mu õhtused uued tuttavad olid lubanud lahkuda hiljemalt kl 6! Siis, kui ma teist külge keeran.

Teele asudes liitusin varahommikul Pamplonast alustanud ränduritega, kohtasin esimesi asiaate, kelle tempos oli tõeliselt raske püsida. Vaated olid lõheroosa taeva taustal imeilusad.

097

Esimeses, Zariquiegui külas (no te proovige seda nime välja lugeda!), peatus sinine väikebuss, millest valgus maha matkajate seltskond väikeste seljakottidega. Hiljem sain teada, et seesama buss korjab nad õhul uuesti peale – järjekordne valem, kuidas kamiinotada, sellised ühepäeva haaval tegijad.

Sel hommikul jõudsime 735m kõrgusele Perdoni mäele (Alto de Perdon), kust avaneb vaade, mis on kuulus filmist The Way: tuulegeneraatorite valged viirud piki mäeahelikku kaugusesse minemas, nagu propelleritega tinasõdurid, vankumatud tehisskulptuurid, mis andsid panoraamvaatele sügavust. Siin asub ka kuulus metallsiluettide ansambel, mille taustal kõik teel olijad kohustusliku pildi teevad. Aga siia jõudmiseks on eelnevalt tulnud vaeva näha, ilma vaevata teadagi mäkke ei saa, vähemalt jalgsi või rattaga mitte. Sealsamas autohaagisest sai osta natuke söögipoolist ja jooki. Kohv maitses ülihea, tugev tuul ja jahe õhutemperatuur tegid oma töö ja kuum jook kulus marjaks.

 

Kui oled jõudnud mäetippu, siis tuleb teadagi ka laskuda, tundub lihtne. Aga mitte alati pole see nii. See laskumine siin oli rolling-stones rada, mis punases liivatolmus põõsastiku vahelt allapoole lookles. Ohtlik tee lahtiste jala all veerevate kividega, millele ei näinud lõppu tulevat. Kobistasime kõrvuti esimeste naabritega, Rootsi paariga ja kahe sakslasega, kes olid eelnevalt caminol kohtunud ja käisid nüüd koos. Otsisime vähema kivihulgaga tee kõrvalharusid, et hoiduda jalga väänamast. Kõrguse muutudes hakkas nüüd juba palav, nii et tuli peatuda ja mäel selga pandud riided jälle seljast võtta ja kotti pakkida. Selleks oli siin õnneks nii mõnigi sobilik pink.

Kui laskumine lõppes, muutus tee iseloom rahulikumaks. Iga paari kilomeetri järgi jäi teele mõni keskaegne küla, mille südames oli loomulikult alati kellatorniga kivikirik. Lisaks mõni palveränduri öömaja ja kohvik-baar einestamiseks. Jutustasin ühe hispaania noormehega, kes seljatagant joostes ilmus, kandes miniseljakotti, selgus, et tüüp on ultramaratoonar, kes parasjagu trenni tegi… üle selle mäe, kust me just tulime!

 “Tänu“ ühele sakslastest, mägimatkakogemustega kahemeetrisele kutile,  toimus esimene eksimine. Olime just teinud keset väikest külakest nalja, et sel teel pole võimalik eksida, kõik on sõu-iisi-biisi, kui mõne aja möödudes tundus mulle asi kahtlane ja ütlesin, et minu arust me pole Caminol. Puudusid kollased nooled ja maantee kõrval polnud sissetallatud rada, nagu tavaliselt, kui tee läks paralleelselt autoteega. Heitsime pilgud seljataha ning asi oli selge. Enne viimasest külast väljumist oleks tulnud pöörata teelt ära põllule, nägime eemal rändureid, kes meile lehvitasid. Õnneks polnud me jõudnud vales suunas käia rohkem, kui umbes 500m. Hea õppetund, millest ma siiski ei õppinud. Mul juhtus seda hiljem veel 3-4 korda, kus lobisemise tõttu suunda muutev rajatähis märkamata jäi, nii seltskonnaga, kui üksi teel olles. Võrreldes Eesti palverännuteega oli see siiski väga hea tulemus, kui võrrelda kogunenud lisakilomeetreid.

20170928_134055

Järgmine suurem linn caminol oli Puente la Reina, kuhu jõudsin pärastlõunal, kui tänavapesur ja 2 meest nühkisid keskväljakul plaatidest pinda. Kohalik katedraal oli tühi, kohtasin seal vaid üksikut naist, kes inglise keelt rääkis halvasti. Õhtul kell 6 pidi siin toimuma palverändurite missa ning selles kirikus asub ka püha Jakobuse altar ning palve. Minu plaan oli edasi minna ja ma ei jäänud missa ootele.

 

Küll aga otsisin nutisõbra abil supermarketi ja tegin sisseostud Dia nimelisest soodsate hindadega toidupoest: värske salat, tuunikala, läätsekonserv, õlu ja paar puuvilja. Kassasabas kohtasin poolatari, kes samuti üksi rändas.

20170928_140019

0,26€ !

Seljakott pakitud, lahkusin linnast, kuid enne veel kohtasin ameeriklast Anthonyt, kes minust, kui kaaspalverändurist tahtis pilti teha. Olulisem, kui vaatamisväärsused, pidid olema mälestused kaasteelistest. See teadmine jõudis minuni pisut hiljem. Seni veel olin pigem erak, hiljem oskasin  endamisi oma camino jagada osadeks, algus oli rohkesti iseendaga olemise osa, mis tasahilju muutus.

Puente la Reinast tuleb lahkuda üle ühte Camino kuulsaimat silda, Palveränduri silda ületades, Anthony saatis mind sillani ja läks siis linna tagasi.

Mina jätkasin teed, otsides ja peagi leides mõnusa varjulise koha oliivipuude all enne Manuru küla (see kaunistas mu vaadet üle viinamarjaväljade), kus teha siesta ja kehakinnitada, heita saapad jalast ja mõnuleda enne õhtust teekonna osa. Ikka veel ei sobinud mulle kivised linna keskkonnad. Lehvitasin mööduvatele palveränduritele ning nautisin muretut pärastlõunat. Peas keerlesid mõtted, et kuidas ma polnud osanud aimata, kuivõrd vabastav tegelikult selline aktiivne puhkus olla võib, imestasin, kui mõnus on koguaeg olla. Aususe mõttes, öösiti jalad tuikasid, aga see on ju normaalne, kuna teed midagi, mis ei olnud varasemalt sinu päriselu osa.

121

Sel pärastlõunal oli teel veel päris raskeid tõuse, raskeid nii tõusumeetrite, kui kuuma ilma tõttu. Noppisin tee äärde jäävatelt põldudelt kaasa mõned kobarad viinamarju (sügisese rännaku lisaboonus). Õppisin tundma kreekapähkli- ja mandlipuid ning seda, kuidas pähklilisi  koorest kätte saada ilma purustustangideta. Tuli leida 2 kivi ja pähklid nende vahel puruks toksida. Päevi hiljem uutele kaaslastele oma toidutagavara näidates ja selle kogumist kirjeldades üllatasin üha ja ühe inimesi, kes selle peale polnud tulnud või neid camino-kingitusi märganud. Vaid ühed noored vastasid, et nad ei korja midagi, mis teel süüa kõlbab. Kah valik 🙂

20170928_172506

Edasi jäi teele paar küla ahvatlevate kohvikutega ning üks ka ränga tõusuga, kõndisin edasi, et läbida vähemalt 30km, kuni…. Pärast Cirauqui nimelist külakest – oh kuidas ma ei suutnud neid nimesid nimetada ega meelde jätta – jõudsin vana oliivisaluni, mille alguses oli silt Rest area.

20170928_182605

Nägin puude all pargipinke ja otsustasin teha väikese peatuse. Minu üllatuseks ilmus eikusagilt noormees, kes naaaatukene rääkis inglist. Pärast põgusat vestlust, jõudsin küsimuseni, kas siin on lubatud ka magada, lihtsalt lageda taeva ja puude all. Sain loa ja suure peotäie koorimata mandleid (tal oli neid ämbritäis), lisaks 2 pudelit vett ning kutt oli läinud, hõigates, et hommikul kl 9 tuleb siia tema sõber. Üritas veel seletada enne lahkumist, et ta peaks ikkagi inglise keele selgeks õppima, palveränduritega suhtlemiseks. Nad sõbraga olevat selle oliivisalu paar kuud tagasi ostnud ja plaan ongi siia rajada palverändurite puhkepaik, kus toodetakse ka oliividest ökokreeme ja muud sellist. Minu arvates hea mõte, koht oli super vaikne, maagilisust lisasid puudel rippuvad kammkarpidest tuulekellade tekitatud õrn heli.

 

Kell oli 7 paiku ja päike oli veel loojumata, nii et jõudsin oma „magamistoa“ rahulikult sisse seada. Tassisin madratsiks eemal olevast kuhjast kuivanud oliivipuu oksi ja ladusin oma kraami puu all olevale RAAMATURIIULILE, nagu kodus! Siis laotasin puukännule laiali oma õhtusöögimaterjali, mul oli piisavalt puuvilju ja viinamarju, pudru isu ei tekkinudki. Nautisin viimaseid päikesekiiri ja saabuvat vaikust. Lähimad külad olid paari kilomeetri kaugusel ja mul oli rännuteele tulles olnud meeltes vaid 1 ekstraunistus – magada vanas oliivisalus. Kõik oli ideaalne, ma olin oma unistust teostamas juba oma neljandal palverännaku ööl! Edasiseks ei olnud mul soove, sai tulla vaid boonus!

Öö oli soe, telefon näitas +14C. Taevas mu kohal oli selgemast selgem ja ma ostsin läbi oliivipuuvõra üles kõik endale tuttavad tähtkujud. Ainsad helid öö jooksul olid Cirauqui kiriku kell ja oliivipuul rippuva tuulekella õrn harv tilin. Jumalik. Ju-Ma-Lik!

Rubriigid: Camino de Santiago, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 3.päev: Zubiri – Pamplona – Cizur Menor 28km

Kolmanda päeva hommikul ootasin alberque, endise koolimaja kõrvalhoones asuvas köök-söögitoas hospitalerot (majutaja) kuni kella 9-ni, et öömaja eest tasuda. Olin viimane teeleasuja ja kuna lõpuks ikka keegi välja ei ilmunud, asusin maksmata teele. Esimesed 2 ööd olid mulle kokku maksma läinud üllatuslikult vaid 0€.

Zubiri asub üle Püreneede all orus Arga jõe ääres ja on läbi aegade olnud palverännuteel oluline peatuspaik Roncesvallese ja Pamplona vahel. Linnakesest lahkudes tuleb ületada keskaegne kivisild, milliseid suuremaid ja väiksemaid kohtab caminol rohkesti.

20170927_085218

Peatselt jõudsin järele Kanada pensionäridest paarile, suhtlusaldis naispool oli varem töötanud reisiagentuuris, nüüd aga, kui aega vabalt käes, reisivad koos mehega 6 kuud aastas mööda ilma. Meil jätkus juttu mitmeks-setmeks kilomeetriks, järgmises külakeses  jäi ta minust maha, kuna tema mees polnud meie tempos püsinud. Minu esimene kogemus, et sõltumata vanusest, jätkub juttu erinevast generatsioonist rändurite vahel.

Kasutasin võimalust juua 100-aasta vanusest veekraanist.

Kasutasin võimalust juua 100-aasta vanusest veekraanist.

Järgmine spontaanne peatus oli Esteribari orus asuv Eskirotz & Ilarratzi Santa Lucia kirik aastast 1150. Reaalselt olid siin aastate eest varemed, mis jäid silma Lõuna-Aafrikast pärit palverändurile Neillile, kes ostis paiga ja kolis siia, et taastada tasapisi kirik ning suur aed, omal jõul ja annetuste abil.

Edasi nautisin üliküpseid põldmarju, kaasrändurite ja aasadel heina nosivate hobuste seltskonda. Silma jäi 1 paar, kellest naispool oli seljakotiga, ent meespoole seljakott rändas rakmetega tema seljataga veereval vankrikesel, ilmselt seljaprobleemid. Seejärel ristus mu tee noormehega, kes rändas sokkideta lahtiste rihmikutega, mis äratus imestust. Enda väitel oli ta sel moel juba käinud ära Camino del Norte ehk Põhjatee mööda Hispaania põhjakallast. Camino avastus nr. 2, on erinevad teed ja abivahendid, kedagi ei saa tema valikute pärast hukkamõista või kritiseerida, inimeste jaoks töötavad väga erinevad lahendused. Ja töötavad hästi, näiteks minu teekonna lõpus 1 Taani tüdruk ütles, et talle ei sobi kahe sokipaari variant üldse, et ta on ühe paariga tulnud kogu palverännutee villivabalt.

20170927_131804

Ilm püsis endiselt ülivõrdeline, loe üsnagi lähedal 30-le kraadile. Leidsin varjulise privaatse peatuspaiga vuliseva jõe kaldal, kus võtsin korralikult aja maha. Kohvivesi tulele, väike snäkk ja apelsin, jalad vette. Tõeline paradiis, kust edasi minekuga polnud põrmugi kiiret, tunnike lendas märkamatult.

Enne veel, kui kuulsasse härjavõitluslinna Pamplonasse jõudsin, andsin nõu ja jõuga abi ühele saksa tüdrukule, kellele hüppeliiges valu tegi. Pakkusin oma kotist Ice Power Cold geeli, mis jahutab ning soovitasin Pamplonas apteeki külastada. Ise ma selles linnas peatuda ei kavatsenud. Olin seal ühe õhtu juba veetnud ja suure linna sigin-sagin oli küll kõige viimane asi, mida ma oma zen-olekus veelkord kogeda tahtnuks. Niisiis läbisin Pamplona kõnniteedel kammkarbi märke järgides ning puhkepausiks peatusin enne linnast väljumist ühes varjulises pargis. Süüvisin kaarti ja otsustasin ööbida järgmises külas Malta Rüütliordule kuuluvas palverändurite öömajas refugios (tasu on vabatahtlik annetus), mis pidi olema avatud septembri lõpuni.

Pamplona templi palveränduripassi sain linnast väljudes Navarra Ülikooli sissepõigates, seal templi olemas olule viitas teeääres olev plakat, templini jõudmiseks tuli pisut teelt kõrvale kalduda ja ülikoolilinnakusse sukelduda. Aga vaev tasus end ära ning kogu palverännu teekonna jooksul jäi see ainsaks korraks, kus templi lõi mu passi ülikonnastatud lipsuga senjoor.

Kahjuks selgus Cizur Menoris, et 27-ks septembriks on mu valitud öömaja juba uksed sulgenud. Olin pettunud ja läksin hoopis kirikusse, kus peagi algas missa. Istusin seal ja saatsin Universumisse tänusõnad, et olin seni valusatest villidest ja muudest muredest pääsenud.

Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui leida üles eraalberque, mis maksis tervelt 10€, ilmselge laristamine 🙂 Tegemist oli kena siseõuega viisaka kohaga ja ma pääsesin isegi narist, sain täitsa oma voodi.  Jagasin tuba 8 naisega, kel minu imestuseks olid kaasas paksud raamatud, mida lugeda. Hommikul selgus, et naised saadavad oma reisikohvri transporditeenust pakkuva kompaniiga järgmisse planeeritavasse öömajja ette. Ka nii võib palverännutee läbida, kui nõudlust on, leitakse sellele ka teenusepakkuja.

Kui läksin kööki endale hilist õhtusööki valmistama (nuudlid ja värske salat), tutvusin Helenega Alaska piiri lähedalt Yukonist. Meil klappis jutt eriti sujuvalt. Naine rääkis, kuidas ta naudib siinset loodust, kus puuduvad ohtlikud kiskjad, kodus peab ta matkama minnes kaasa võtma karude peletamiseks pasuna ja vile ja mis kõik veel. Kuna tal polnud kaasas tasku- ega otsmikulampi, oli ta kuskilt hankinud patareidega jõulutulede vaniku ja need valgustasid teda pimedal ajal teel, kuna ta oli nö early bird ja alustas päevi väga vara (minu jaoks tundub siiani alustamine kell 6 täiesti utoopia valdkond). Meie vestlusringiga liitus peagi Anthony Bostonist, kes tuli kööki venitusharjutusi tegema. Nende kahega teiselt poolt maakera kohtusin järgnevate päevade jooksul erinevates situatsioonides veelgi…

Rubriigid: Camino de Santiago, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 2.päev: Izandorre hütt – Zubiri = 30km.

Öösel ajas hilisõhtul joodud tee 2 x kivilavatsil magamiskotist õue vihmapladina alla essule, ümberringi kõhedust tekitav tuuline pimedus, tükiks ajaks uni mokas. Kui akende taga hakkas veidi aovalgust paistma, kolisesid karjaloomade kellad – kell oli 5 ja küljealune polnud grammigi pehmemaks vajunud.

Siit ma õhtul saabusin.

Siit ma õhtul saabusin.

Kella 8 paiku ärkasin, üle mäetipu hakkas läbi hallvalge massi paistma valgust, esilagu ei olnud läbi pilvemassiivi võimalik eristada päikest, ent kui see siis lõpuks üle mäe tõusma hakkas, hajus ka pilv… või udu. Nüüd ilmusid nähtavale hobusekari, sellised madalad ja jässakad, kes mõne aja möödudes asendusid sujuvalt lammastega. Vaade oli 360-kraadi ulatuses lummav, põhjatu sinine klaar taevas ja all orus paistvad minikülakesed, lisaks valged lammas-punktid nõlvadel. Pilt oli eriti mitmekihiline. Ma ei suutnud lahkuda, nautlesin mitut hommikukohvi kuni kella 11-ni. Mitmed eelmise õhtu Orissoni alberques mulle järele vaadanud rändurit jõudsid kohale ja puhkasid jalga. Eelkõige imestati, et ma ikka kohale jõudsin, üks naisrändur tunnistas, et nad olid õhtul teemaks võtnud võimaluse kohtuda järgmisel päeval minu surnukehaga 😀

Kui olin end kui pesukäsna, muinasjutulisest panoraamist täis imenud, asusin Roncesvallese poole teele. Taevas oli endiselt pilvevaba, tundsin end tõelises paradiisis. Maastik vaheldus peagi, mäestik sai ületatud ja teekond allapoole võis alata, lagedad  kanarbikulised mäeküljed vahetusid sügisese metsaga, kus lehed ning tõrud krõbisesid jalge all. Ühel mu vaate imetluspeatuse ajal jõudis mulle järgi ameeriklane Todd, kellega kuni Roncesvalleseni koos kõndisime. Tema oli otsustanud selles linnakeses öömajale jääda, mina aga piirdusin siin kirikuskäiguga ning võtsin oma palverännupassi esimese templi. Teda ootas Pamplonas abikaasa, kes pidi talle seal õhtusöögi valmistama. Sain kutse sellele õhtusöögile, millest siiski viisakalt loobusin, kuna mu tempo tõotas olla teises rütmis ehk ma oleksin pidanud ööpäeva paigal püsima. Mina, rahutu hing, seda muidugi oma plaani ei mahutanud.

Asusin peale üürikest peatust taas teele. Mul polnud aimugi, kuhu ma peaksin välja jõudma, teadsin vaid, et 30 km päevas olen suuteline käima ilma probleemideta.

Selleks korraks olid suuremad mäed seljataha jäetud, astusin nüüd üksi, nautisin oma pärastlõunaseid päikeselisi kilomeetreid ja esimest täispikka rännupäeva. Ühes teele jäänud külas puhkasin jalga, teises otsisin pisipoe, mis asus eramajas ja müüja tuli uksekella peale otse pere lõunalauast. Soetasin lõunaks baqueti ja juustupaki, lõunaseks piknikuks jäin pidama ühele hunnitu vaatega mäenõlvale keset lopsakat rohelust jalge all. Saapad jalast – kohvivesi keema ja mõnus olemine oli garanteeritud. Endiselt tundus kõik liiga ilus, et olla tõsi: ulmeline tundus kogu see muretus. Mu seljataga möödus üksikuid pärastlõunaseid rändureid, kuid nemad mind ei näinud. Üks õnnejoovastuse põhjuseid oli kindlasti see, et ajal polnud tähendust: minu päralt on terve maailma aeg.

Edasi liikudes takistas mu teekonda rajal laisalt kulgev lambabande. Nende vahelt aeglaselt läbi laveerinud, tuli mul enda ees avada ja sulgeda karjamaa värav. Edasisest mäletan mõnusaid metsaradu, esimest ristiga mälestusmärki rajal surnud palverändurile. Imestasin, kui nägin luuderohtu mändidel ladva poole roomamas, kadakad ja kibuvitsad… kas olen Saaremaale sattunud?

Pärastlõunal  vahetasin preventatiivselt oma matkasaapad sandaalide vastu ja laskusin nüüd mööda kivist männimetsarada allapoole, tehes tiiru ümber järjekordse künka, õhtu oli käes ja pimenes. Sain taas kasutada oma otsmikulampi.

Mu sihtkoht, Zubiri nimeline linnake, paistis minuni esmalt eemalt kaugelt mäenõlvalt tuletäpikestena juba pärast päikeseloojangut, taustaks purpurne taevas. Kohale jõudsin (taas) 21:30 paiku ning guugeldasin teekonna municipalesse. See on riikliku süsteemi alberque, hinnalt soodsam, kui eraöömajad (hostelid, private alberqued, hotellid, milliseid teel samuti sageli kohata võib). Juba end majutanud palverändurid juhatasid mind vaba narivoodi juurde, kuna hospitalero ehk majutaja oli mitme tunni eest lahkunud, sest nii hilja palverändureid najalt enam ei saabu.

20170926_202731

Seal kusagil on Zubiri tulukesed.

20170927_084554

Hommikune vaade Zubiri municipalele, mis on endine koolimaja.

Vestlesin natuke voodinaabriga, kelleks oli päevikut täitev noor naine Ameerikast ning suundusin siis dušši alla. Minu voodi kohal olev narivoodi jäigi tühjaks, sain oma kodinatega rohkelt laiutada. Öösel õnneks keegi ei norsanud ka eriti, selle eest olin ette hoiatatud ja varustanud end kõrvatroppidega, mida vaja ei läinud.

Rubriigid: Camino de Santiago, Palveränd, Pilgrim | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 1.päev: St. Jean Pied de Port – Izandorre mägi = 24km.

25. septembril kell 15:30 lahkusin Saint Jeani linnamüüride vahelt pärastlõunase päikese saatel ja asusin hasartselt jälitama kollaseid nooli.

20170925_160300

Tee võttis kohe nõuks tõusta järsult ülesmäge, üllatades ja hinge kinni nöörides. Olin üksi, sest nii hilja ei stardi ükski normaalne palverändur. Siiski, tõustes kõrgustesse ja sealt mõnda aega kauneid vaateid nautides, tekkis minu ees mäeseinale 1 kollane täpp. Kui talle järgi jõudsin, siis kohtusin esimese pilgrimi ehk palveränduriga, saksa tüdrukuga, kellel oli sel korral 10 päeva Caminol matkamiseks ja ta kavatses seda nautida, seetõttu oli tempo ka aeglane. Jätkasime teekonda kõrvuti lobisedes, kuni jõudsime imeliku vaatepildini. Eesoleva künkanuki tagant paistis päid. Linnupäid, vist raisakotkad, oletasin. Neid lendas ka ümberringi ohtralt, vaatasime jahmunult ja naersime, et mõni palverändur on nende poolt ilmselt rajalt mahavõetud ja nüüd pidulaud kaetud. Edasiliikudes tegime ringi ja nägime seda kotkaparve ka ülaltvaates ja neil oli tõesti millegi kallal maiustamist. Sel ajal, kui ühed sõid, ootasid teised eemal. Ilmselt mingi hierarhia teema. Esimene kosutav puhkepaus oli igatahes põnev.

043

Tõusud aga aina jätkusid, kuni hakkas udu tekkima ja taaskord sadama, õnneks jõudsime esimese albergueni (palverändurite öömajad, soodsa hinnaga saad narivoodi 4-10€ eest, võid ööbida ühe öö näidates ette palveränduripassi, kus on templid ja turiste neis ei teenindata).

Siin olid inimesed juba puhkeasendis, jutlesid omavahel enamasti veini või õlleklaasi taga ja ootasid õhtusööki. Sakslanna oli bronninud öömaja, minu jaoks oli läbitud 8km liiga lühike teekond. Jõin kohvi, vältides teadlikult alkohoolseid jooke (ees ootasid ikkagi mäkketõusud üksinduses), kuivasin ning jõudsin tutvuda kesealise ameeriklasse Toddiga, kelle lauas oli ainus vaba tool.

Uurisin baaris töötavalt tüdrukult mägihüttide kohta, mis jäävad eelolevale teele, enne järgmist linnakest teiselpool Püreneesid – kaua aega läheb ja kas neis ööbida kannatab. Vastus oli, et esimeses ei kannata, aga teises on kuiv ning tuulte eest kaitstud. Mulle sellest infost piisas. Mu seljakott sisaldas minipliiti toidu tegemiseks ja veekeetmiseks ning piisavalt toitu, et laagerduda tsivilisatsioonist eemal. See oli mul juba kodus valmis mõeldud. Kui ennast kohvijärgselt seljakotistasin ja vihmakeebistasin, jäi terve õhtusöögiks valmistuv, õlut ja veini tinistav seltskond vaikseks ja piidles mind kahtlevalt: kas sa kavatsed veel edasi minna? Täna? Järgmise alberqueni oli 18km üle mäestiku ja pimeduse saabumiseni oli kiviga visata…. Üks mees sosistas teisele, et vaata, kui vinge vihmakeep. Muigasin ja ei hakanud ütlema, et see vinge keep on AliExpressist tellitud 16€ maksev tarvik. Lehvitasin jääjatele ning hõikasin entusiastlikult Buen Camino! Enda arvates tõelise rändurina sukeldusin udusse uppunud ülesmäge viivale teele. Edaspidigi oli see minu “kaubamärk” – kõndida õhtuti üksinda.

20170925_192624

Vaateid ei olnud, sest ümbrus oli valgesse uttu mähkunud. See-eest oli ohtralt kuulda kellasid, mis olid teeääres söövate nähtamatute veiste, lammaste ja hobuste kaelade ümber. Kiskus jahedaks ning hämardus. Liiklus teel oli hõre, sain aru, et sõitjad olid eranditult karjused, kel ka koer v mitu autodes pead aknast väljas. Üks sellistest peatus ja prantsusekeelne papi hakkas midagi kätega vehkides seletama. No ne ponimõm ma seda keelt. Pikapeale sain pihta, et kuna ilm on sant,  ei tohiks nii hilja enam kuhugile minna, mägedega ei mängita ja et ta võib mulle peavarju pakkuda ja süüa saab ka. Ent minul oli esimese päeva tuhin nii suur ja lisaks alberquest antud näpunäited, et hütti minna on ok, niisiis ma tänasin pakkumise eest ja jätkasin teekonda. Mees näitas oimukohale, endale. Annan talle mõttes andeks, ta ju ei tea, et mul on ellujäämiseks varustus kaasas.

20170925_200103

Ühe kõrgemale tõustes muutus tuul päris vastikuks ja vihma peksis näkku, tänu mu heale ühestükis vihmamantlile, olin siiski külma tuule eest kaitstud. Teelt eksimise ohtu ei olnud, kuna otsmikulamp valgustas rada ja mingist hetkest algas rajamärgistus – kollased helkurnooled, mis paistsid hästi välja. Ületasin märkamatult Prantsusmaa-Hispaania riigipiiri, kus täitsin kraanist veepudelid, sealsamas oli ka SOSpost, kust saanuks abi küsida, seda vajadust mul aga polnud, hirmu tundmatuse ees samuti mitte. Ainult silmad hoidsin vilamas, et hütt märkamata ei jääks.

20170925_211138

Mõne aja möödudes vaatasin tõtt põõsastikust vastuvaatavate hõõguvate silmadega. Kelle silmadega, ei saanud ma teada, igaks petteks kolistasin käimiskeppidega tugevamini. Viimaks silmasin hütti mainivat viita, paarsada meetrit hütini ning hingasin kergendatult. Kell 21:30 jõudsin kohale, otse teeraja ääres oli kivimajake, mille rauduks avanes hääletult sissepoole. Väljas ulgus tuul ja katusel undas tuulegeneraator. Elektrit ei olnud.

20170925_212502

Leidsin seintelt infotahvlid käitumisjuhenditega puhuks, kui oled eksinud, külmunud, vigastatud vms. Uksekõrval asus puudevaba kamin ja hüti tagaseinas 2 kivilavatsit. Nuppudega kapike seinal, mille abil oli võimalus endale abi kutsuda. Tegemist oli hädaabihütiga, niisama ööbimiseks see muidugi ettepolnud nähtud.

Esimene öö tõotas tulla täis väljakutset – kõva küljealune, külm õhk ja vali generaatorimüra katusel. Panin vee keema, vabanesin märgadest riietest ning ajasin selga kõik, mis kotist leidsin. Öö läbi ladistas vihma, ümber hüti ulgus tuul ja kell 5 hommikul kuulsin maja ümber kellasid. Olid need lambad, hobused või keegid muud, jäi saladuseks, sest majaoli mähkunud paksu udumassi… võibolla oli see hoopis pilv, mille sisse olin mässitud. Püüdsin oma sürreaalses maailmas uuesti uinuda.

Varahommikul enne päikest.

Varahommikul enne päikest.

 

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Camino de Santiago. Teekond Santiago de Compostelasse.

Proloog.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas tagasi minema aastasse 2013, mil ma esimest korda elus töötu leiba maitstes keset suve oma esimesele kestvusmatkale RMK matkateele suundusin. Juba enne Altja poole teele asumist, Tallinna bussijaamas, kohtusin Marega, kellega kattus mu matkaplaan kõndida põhjast lõunasse ehk Oandust Iklasse. Meil mõlemal olid oma kaaslased, kes erinevate füüsiliste vaevuste tõttu matka katkestasid.

Marega sammusime 10 päeva kõrvuti diagonaalis läbi Eestimaa päikeses ja vihmas ja temalt sain ma aimu, mida kujutab endast palverännak Santiago de Compostelasse Hispaanias. 800km teekond tundus mõõtmatu distants, kuid siiski väga ahvatlev ja see teadmine, et kunagi ma tahan minna ja käia selle tee, jäi mul kuklasse kripeldama.

Et töötustaatus ei kestnud igavesti ja minu õrn lootus asuda Hispaania poole teele kevadel 2014 põrus täiega. Kahjuks ei võimalda tänapäeval tööandja korraga 5 nädalat puhkust, et see palveränd oleks teoks saanud. Jupiti aga ei tundunud mulle asi õige. Nõnda lugesin ja guugeldasin järgmised 3,5 aastat Camino lugusid ja närisin kodus küüsi. Aasta eest jaanuaris aga sündis otsus: aitab unistamisest, tegudele! Mõningate mööndustega esimesel poolaastal olin juulis valmis kirjutama lahkumisavalduse tööandjale ja ostma septembriks lennupiletid. 23.septembril astusin kerge südamega Tallinnast Barcelona/Girona lennule. Käsipagasiga – teadlikult, kuna see aitas mul seljakotti hoida rännakuks optimaalses kaalus (10kg).

Alguse algus.

Lennuk maandus Gironas (ca 100km Barcelonast) südaöösel. Aklimatiseerusin lennujaamas umbes 2tundi, nuputades edasiste sammude üle, kasutasin googlemapsi – Girona bussijaama oli jalgsi 11+km. Mõeldud – tehtud, asusin umbes kl 2 öösel oma jalgsirännakut juba Kataloonias. Kaasasolev otsmikulamp kotist välja ning teekond üle põldude ja maanteede kõrval võis alata, korra sattusin ka tupikusse ja panin põlved maha kuskil eramaja tagusel põllulapil okstraati tokerdudes. Mu teekond ristus ka ühe tasulise kiirteega, mille ületamine polnud võimalik, tuli liikuda piki teed, kuni leidsin teealuse tunneli. Edasi liikusin paralleelselt raudteega, kuni jõudsin Girona äärelinna töösturajooni. Siis helises telefon! Kell oli 3:30 paiku! Teiselpool toru oli reibas „preili Malta“. Elik Kristiina, kes oli äsja Feissist lugenud, kuhu ma teel olen. Ja arvas, et selline matk tal just hetkel puudu ongi. Vestlesime ca poolt tundi. Mul oli imelik keset öist Hispaaniat öövaikuses seljakotiga mööda tänavat kõmpida ja eestikeeli lobiseda. Ent arvasin, et selleks kellaajaks on pahalased juba tudus.20170924_040324.jpg

Igaljuhul jõudsin kella viieks Girona bussijaama, mis pidi avatama alles kl 7. Parkisin end ühele pingile ja jäin ootama hommikust bussi Lleida linna, mis oli peaaegu poolel teel Pamplonasse, mis iseenesest on juba Camino, ent mul oli vaja jõuda sealt veel 75km üle Püreneede, et siis hakata St.Jean Pied de Porti nimelisest linnakesest jalgsi Pamplona poole tiksuma.

Buss, millele istusin oli suur ja mugav ning sõitjaid oli alla kümne. Asusin hoolega laiutama ja … see buss sõitis lõdva randmega Girona lennujaamast läbi. No vähemalt oli mul 15km jagu öist seiklust seljataga.

Lleida linnas oli juba palav, elektroonne tabloo väitis 27C. Tundsin end oma matkasaabastega veidralt. Asusin bussijaama tabloodelt otsima infot Pamplonasse suunduva bussi kohta – ei leidnud. Ent gooogle andis teada, et kl 14 saab Pamplonasse. Bussijaama ees igavles kamp mehi, kes hakkasid minu „eksootilise“ välimuse (seljakott, matkasaapad, blond pealegi) ajendil uurima, kuhu ma minna tahan. Vaid 1 kogu kambast suutis veidi rääkida inglise keeles. Nad olid surmkindlad, et ei täna, pühapäeval, küll Pamplonasse bussi ei lähe! Näitasin siis oma telefonis olevat infot. Mehed sügasid kukalt ja helistasid antud kontaktnumbrile. Selgus, et tegemist oli saidiga, kus eraisikud pakkusid küüti. Umbes nagu meil FB-s grupid Tallinn-Tartu. Minu eest lepiti kokku, et kell 14 bussijaama ees tuleb keegi Eduardo ja võtab mu peale.

Mul oli umbes 1,5h vaba aega ning palusin näidata suund kohalike vaatamisväärsuste suunas. Linnas oli muidugi uhke katedraal ja kindlus, mida ma siis uudistama läksin. Sattusin kohe linnaraadi ette, kus parasjagu toimus Kataloonia iseseisvuse pooldajate rahumeelne demonstratsioon. Olin sattunud oma seljakotiga keset skandeerivaid ja lippudega lehvitavaid kataloonlasi. Äkki pöördus minu poole mees, kes märkas mu seljakotil eesti lipu värvides märki. Mees elab osaliselt Tallinnas ja tema naine on eestlanna Tiina. Nüüd oli mees tulnud kodumaale toetama kataloonlasi. Ta tegi mulle kiire ülevaate toimuvast ning nentis, mitte kunagi varem, pole iseseisvusliikumine olnud nii aktiivne. Oli 24. september ja referendum pidi toimuma peatselt, juba 1.oktoobril.

20170924_131408.jpg

Tagantjärele, me teame, kuidas sellega läks. Edaspidi mainin seda kindlasti. Aga tol hetkel oli see kõik teadmata, tegime koos pilti ja mees pakkus end mulle lühikeseks jalutuskäiguks kohalikuks giidiks. Kui olime natuke ringi liikunud, pidi ta kahetustundega lahkuma oma ema juurde lõunale, kuhu ta nagu ta nentis, kahjuks ei saa mind kaasa kutsuda. Seevastu juhatas ta mind meelsasti kohalikku taimetoidurestorani, kus mul õnnestus tellida pudelivett sildiga …. Veri. Menüüd aitas tõlkida 1 noor neiu, kes oli perega söömas.

Kl14 olin bussijaama ees ja mind võttis peale nägus noormees Eduardo, kes oli külastanud sõpru ning sõitis nüüd tagasi oma praegusesse kodulinna Pamplonasse. Maksma läks see sõit mulle bussipileti jagu raha ning sõit kestis 4h. Eduardo on haritud, õppinud arstiks ning töötab edukalt pediaatrina. Tema hobiks aga on lennundus ning ta on tegemas väikelennuki juhilube! Kuulnud, kuhu ma teel olen, kasutas ta Pamplonasse jõudmiseks kiirtee asemel maalilisemat mägiteed Püreneede nõlvadel, kus puud juba kergelt sügiseseid värve võtsid. Seda siis, kui oli selgeks saanud, et ma ei jõua mittemingil juhul viimasele St Jean Pied de Porti viivale bussile, mis pidi väljuma Pamplonast kl 17:30.

Ma mõtlesin isegi, et proovin hääletada, kuna ma tahtsin hirmsasti oma plaanist hommikul Caminot alustada, kinni pidada. Aga kaine mõistus sai minu kangekaelsusest lõpuks võitu – pimedaks läheb vara – ma ei taha kuskil teeääres põõsas magada, pärast eelmist magamata ööd eriti. Kasutasin interneeduse võlusid ja bronnisin endale teel olles telefonis ühes Pamplona hostelis nari, mille asukoht oli kesklinna lähedal, peaaegu kuulsa Pamplona härjavõitlusareeni kõrval, mille taustal ilutseb Ernst Hemingway isiklikult.

20170925_093409.jpg

Just seal lõppes ka Eduardo teekond ja noormees soovis mulle Buen Camino! Tal oli endal olnud plaanis Caminole minna, aga seni oli töö seda takistanud. Hispaanlastel on siiski väga lihtne ja populaarne käia Caminot jupiti.

Leidsin hosteli, minu toas oli 2 nari ja ma olin ainukene külaline seal, kes ei olnud juba või veel Caminol. Prantsuse tüdrukud ja Kanada mees olid, kes pikemalt, kes lühemalt oma saabastele tolmu kogunud ja Camino rõõme maitsta saanud. Ausalt öeldes oli mul natuke kohmetu olla, asjata muidugi.

Jätsin asjad ning läksin linnaga tutvuma ning õhtust sööma. Oli pühapäevaõhtu ja ma olin jalust rabatud, tänavad olid pungil inimesi, kes sõid ja jõid sellise hoo ja meluga, et ma pidin end näpistama. Meenusid Eesti linnade pühapäevaõhtud, kus kõik on justkui väljasurnud. Tallinna vanalinn ehk väljaarvatud.

20170924_214433.jpg

Juhtusin peale ka ühele sürrile „perfomance“le, kus hispaanlannad ühel linnaväljakul käsipidi kokku läksid, kuni sinnamaale, et üksteis tiriti juukstest ning tambiti jalgadega. Toimus tõeline rööprähklemine, millele aitasid kaasa peaosaliste sõbrad. Sain aru, et keegi oli üritanud kellegilt mobiili üle lasta ning alkohol oli ka mängus. Vähe puudus, et ma etenduse kõrvalosatäitjaks oleksin sattunud, kuna keegi rüselejate kambast märkas, et tegin olukorrast pilti. Draama sai lahenduse, kui saabus politsei ja minu luugid jäid kinni tagumata. Sellega sai aga selgeks, et spaanlastelt võib kõike oodata.

Hommikul kl 10 astusin bussi, mis pidi mind viima St. Jean Pied de Porti – väikesesse armsasse linnakesse Prantsusmaa – Hispaania piirist mõnikümmend kilomeetrit Prantsusmaa poole – kus asub palverändurite kontor ja katedraal ning saab alguse kõige populaarsem Palverännutee Euroopas.

Etteruttavalt nendin, et kogu järgneva kuu jooksul kohtasin kahte ebameeldivat spaanlast, üks neist oli selle bussi juht, mis pidi mind koos teiste palveränduritega viima Camino alguspunkti. Torisev kiilaspäine keskealine bussijuht luges igale reisijale tülpinult sõnad peale, et bussis ei sööda ja bussis ei jooda ning üleüldse kogu kaasavara tuleb jätta bussi kõhualla. Olin üllatunud ja märkasin, et ka kaasreisijad kehutasid imestunult õlgu ja vahetasid pilke.

20170925_100004.jpg

Eranditult kõik reisijad kandsid matkariideid ning nendest õhkus elevust. Sõit algas ja Püreneedes pööreldes läks mul süda korralikult pahaks. Saabusime oavarrest sadava vihmaga St. Jean Pied de Porti, kus jooksin suurde telki, mis toimis kohaliku saginat täis turuna, müüdi kõike kohalikku veinist meeni. Silme eest võttis kirjuks, siiski ei tahtnud ma oma kotti millegi kaasaostmisega koormata, võtsin välja oma neoonoranži seljakotti katva vihmamantli ja suundusin linnakesega tutvuma. Mul oli kindlasti vaja hankida käimiskepid, mida ma kodust käsipagasiga lennukisse võtta ei saanud. Ning leida üles palverändurite kontor, et saada juhtnöörid, tempel palveränduripassi ja ennast registreerida.

20170925_140433.jpg

Kindlad plaanid peas, selgus peagi, et olin linnakesse jõudnud täpselt siesta alguseks st., et kl 12 -14 oli kõik suletud ja ma pidin nüüd linnas aega veetma, et ettevalmistunult teele asuda. Lõpuks said kõik toimetused tehtud ja vihmgi lakkas. Palverändurite kontori uksetaga lookles vaatamata hilisele kellaajale pikk järjekord. Kirikus aga oli rahvast napilt. Esimene uus kogemuski käes: ostes sändvitši, saad täidetud baqueti. Olin valmis teele asuma!

20170925_142851.jpg

Rubriigid: Camino de Santiago, Kataloonia, Palveränd, Pilgrim, Prantsusmaa | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Joon alla!

See oli aasta, mida jään mäletama arvatavasti viimse hingetõmbeni. Uhhh! Aitäh kõikidele kaasreisijatele! Ma ikka veel loodan, et ühel päeval talve jooksul, st enne järgmist – kolmandat palverännuteed – jõuan ma esimesed 2 siia kirja panna….Goodbye-2017-Images

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar