Camino de Santiago 2.päev: Izandorre hütt – Zubiri = 30km.

Öösel ajas hilisõhtul joodud tee 2 x kivilavatsil magamiskotist õue vihmapladina alla essule, ümberringi kõhedust tekitav tuuline pimedus, tükiks ajaks uni mokas. Kui akende taga hakkas veidi aovalgust paistma, kolisesid karjaloomade kellad – kell oli 5 ja küljealune polnud grammigi pehmemaks vajunud.

Siit ma õhtul saabusin.

Siit ma õhtul saabusin.

Kella 8 paiku ärkasin, üle mäetipu hakkas läbi hallvalge massi paistma valgust, esilagu ei olnud läbi pilvemassiivi võimalik eristada päikest, ent kui see siis lõpuks üle mäe tõusma hakkas, hajus ka pilv… või udu. Nüüd ilmusid nähtavale hobusekari, sellised madalad ja jässakad, kes mõne aja möödudes asendusid sujuvalt lammastega. Vaade oli 360-kraadi ulatuses lummav, põhjatu sinine klaar taevas ja all orus paistvad minikülakesed, lisaks valged lammas-punktid nõlvadel. Pilt oli eriti mitmekihiline. Ma ei suutnud lahkuda, nautlesin mitut hommikukohvi kuni kella 11-ni. Mitmed eelmise õhtu Orissoni alberques mulle järele vaadanud rändurit jõudsid kohale ja puhkasid jalga. Eelkõige imestati, et ma ikka kohale jõudsin, üks naisrändur tunnistas, et nad olid õhtul teemaks võtnud võimaluse kohtuda järgmisel päeval minu surnukehaga 😀

Kui olin end kui pesukäsna, muinasjutulisest panoraamist täis imenud, asusin Roncesvallese poole teele. Taevas oli endiselt pilvevaba, tundsin end tõelises paradiisis. Maastik vaheldus peagi, mäestik sai ületatud ja teekond allapoole võis alata, lagedad  kanarbikulised mäeküljed vahetusid sügisese metsaga, kus lehed ning tõrud krõbisesid jalge all. Ühel mu vaate imetluspeatuse ajal jõudis mulle järgi ameeriklane Todd, kellega kuni Roncesvalleseni koos kõndisime. Tema oli otsustanud selles linnakeses öömajale jääda, mina aga piirdusin siin kirikuskäiguga ning võtsin oma palverännupassi esimese templi. Teda ootas Pamplonas abikaasa, kes pidi talle seal õhtusöögi valmistama. Sain kutse sellele õhtusöögile, millest siiski viisakalt loobusin, kuna mu tempo tõotas olla teises rütmis ehk ma oleksin pidanud ööpäeva paigal püsima. Mina, rahutu hing, seda muidugi oma plaani ei mahutanud.

Asusin peale üürikest peatust taas teele. Mul polnud aimugi, kuhu ma peaksin välja jõudma, teadsin vaid, et 30 km päevas olen suuteline käima ilma probleemideta.

Selleks korraks olid suuremad mäed seljataha jäetud, astusin nüüd üksi, nautisin oma pärastlõunaseid päikeselisi kilomeetreid ja esimest täispikka rännupäeva. Ühes teele jäänud külas puhkasin jalga, teises otsisin pisipoe, mis asus eramajas ja müüja tuli uksekella peale otse pere lõunalauast. Soetasin lõunaks baqueti ja juustupaki, lõunaseks piknikuks jäin pidama ühele hunnitu vaatega mäenõlvale keset lopsakat rohelust jalge all. Saapad jalast – kohvivesi keema ja mõnus olemine oli garanteeritud. Endiselt tundus kõik liiga ilus, et olla tõsi: ulmeline tundus kogu see muretus. Mu seljataga möödus üksikuid pärastlõunaseid rändureid, kuid nemad mind ei näinud. Üks õnnejoovastuse põhjuseid oli kindlasti see, et ajal polnud tähendust: minu päralt on terve maailma aeg.

Edasi liikudes takistas mu teekonda rajal laisalt kulgev lambabande. Nende vahelt aeglaselt läbi laveerinud, tuli mul enda ees avada ja sulgeda karjamaa värav. Edasisest mäletan mõnusaid metsaradu, esimest ristiga mälestusmärki rajal surnud palverändurile. Imestasin, kui nägin luuderohtu mändidel ladva poole roomamas, kadakad ja kibuvitsad… kas olen Saaremaale sattunud?

Pärastlõunal  vahetasin preventatiivselt oma matkasaapad sandaalide vastu ja laskusin nüüd mööda kivist männimetsarada allapoole, tehes tiiru ümber järjekordse künka, õhtu oli käes ja pimenes. Sain taas kasutada oma otsmikulampi.

Mu sihtkoht, Zubiri nimeline linnake, paistis minuni esmalt eemalt kaugelt mäenõlvalt tuletäpikestena juba pärast päikeseloojangut, taustaks purpurne taevas. Kohale jõudsin (taas) 21:30 paiku ning guugeldasin teekonna municipalesse. See on riikliku süsteemi alberque, hinnalt soodsam, kui eraöömajad (hostelid, private alberqued, hotellid, milliseid teel samuti sageli kohata võib). Juba end majutanud palverändurid juhatasid mind vaba narivoodi juurde, kuna hospitalero ehk majutaja oli mitme tunni eest lahkunud, sest nii hilja palverändureid najalt enam ei saabu.

20170926_202731

Seal kusagil on Zubiri tulukesed.

20170927_084554

Hommikune vaade Zubiri municipalele, mis on endine koolimaja.

Vestlesin natuke voodinaabriga, kelleks oli päevikut täitev noor naine Ameerikast ning suundusin siis dušši alla. Minu voodi kohal olev narivoodi jäigi tühjaks, sain oma kodinatega rohkelt laiutada. Öösel õnneks keegi ei norsanud ka eriti, selle eest olin ette hoiatatud ja varustanud end kõrvatroppidega, mida vaja ei läinud.

Rubriigid: Camino de Santiago, Palveränd, Pilgrim | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 1.päev: St. Jean Pied de Port – Izandorre mägi = 24km.

25. septembril kell 15:30 lahkusin Saint Jeani linnamüüride vahelt pärastlõunase päikese saatel ja asusin hasartselt jälitama kollaseid nooli.

20170925_160300

Tee võttis kohe nõuks tõusta järsult ülesmäge, üllatades ja hinge kinni nöörides. Olin üksi, sest nii hilja ei stardi ükski normaalne palverändur. Siiski, tõustes kõrgustesse ja sealt mõnda aega kauneid vaateid nautides, tekkis minu ees mäeseinale 1 kollane täpp. Kui talle järgi jõudsin, siis kohtusin esimese pilgrimi ehk palveränduriga, saksa tüdrukuga, kellel oli sel korral 10 päeva Caminol matkamiseks ja ta kavatses seda nautida, seetõttu oli tempo ka aeglane. Jätkasime teekonda kõrvuti lobisedes, kuni jõudsime imeliku vaatepildini. Eesoleva künkanuki tagant paistis päid. Linnupäid, vist raisakotkad, oletasin. Neid lendas ka ümberringi ohtralt, vaatasime jahmunult ja naersime, et mõni palverändur on nende poolt ilmselt rajalt mahavõetud ja nüüd pidulaud kaetud. Edasiliikudes tegime ringi ja nägime seda kotkaparve ka ülaltvaates ja neil oli tõesti millegi kallal maiustamist. Sel ajal, kui ühed sõid, ootasid teised eemal. Ilmselt mingi hierarhia teema. Esimene kosutav puhkepaus oli igatahes põnev.

043

Tõusud aga aina jätkusid, kuni hakkas udu tekkima ja taaskord sadama, õnneks jõudsime esimese albergueni (palverändurite öömajad, soodsa hinnaga saad narivoodi 4-10€ eest, võid ööbida ühe öö näidates ette palveränduripassi, kus on templid ja turiste neis ei teenindata).

Siin olid inimesed juba puhkeasendis, jutlesid omavahel enamasti veini või õlleklaasi taga ja ootasid õhtusööki. Sakslanna oli bronninud öömaja, minu jaoks oli läbitud 8km liiga lühike teekond. Jõin kohvi, vältides teadlikult alkohoolseid jooke (ees ootasid ikkagi mäkketõusud üksinduses), kuivasin ning jõudsin tutvuda kesealise ameeriklasse Toddiga, kelle lauas oli ainus vaba tool.

Uurisin baaris töötavalt tüdrukult mägihüttide kohta, mis jäävad eelolevale teele, enne järgmist linnakest teiselpool Püreneesid – kaua aega läheb ja kas neis ööbida kannatab. Vastus oli, et esimeses ei kannata, aga teises on kuiv ning tuulte eest kaitstud. Mulle sellest infost piisas. Mu seljakott sisaldas minipliiti toidu tegemiseks ja veekeetmiseks ning piisavalt toitu, et laagerduda tsivilisatsioonist eemal. See oli mul juba kodus valmis mõeldud. Kui ennast kohvijärgselt seljakotistasin ja vihmakeebistasin, jäi terve õhtusöögiks valmistuv, õlut ja veini tinistav seltskond vaikseks ja piidles mind kahtlevalt: kas sa kavatsed veel edasi minna? Täna? Järgmise alberqueni oli 18km üle mäestiku ja pimeduse saabumiseni oli kiviga visata…. Üks mees sosistas teisele, et vaata, kui vinge vihmakeep. Muigasin ja ei hakanud ütlema, et see vinge keep on AliExpressist tellitud 16€ maksev tarvik. Lehvitasin jääjatele ning hõikasin entusiastlikult Buen Camino! Enda arvates tõelise rändurina sukeldusin udusse uppunud ülesmäge viivale teele. Edaspidigi oli see minu “kaubamärk” – kõndida õhtuti üksinda.

20170925_192624

Vaateid ei olnud, sest ümbrus oli valgesse uttu mähkunud. See-eest oli ohtralt kuulda kellasid, mis olid teeääres söövate nähtamatute veiste, lammaste ja hobuste kaelade ümber. Kiskus jahedaks ning hämardus. Liiklus teel oli hõre, sain aru, et sõitjad olid eranditult karjused, kel ka koer v mitu autodes pead aknast väljas. Üks sellistest peatus ja prantsusekeelne papi hakkas midagi kätega vehkides seletama. No ne ponimõm ma seda keelt. Pikapeale sain pihta, et kuna ilm on sant,  ei tohiks nii hilja enam kuhugile minna, mägedega ei mängita ja et ta võib mulle peavarju pakkuda ja süüa saab ka. Ent minul oli esimese päeva tuhin nii suur ja lisaks alberquest antud näpunäited, et hütti minna on ok, niisiis ma tänasin pakkumise eest ja jätkasin teekonda. Mees näitas oimukohale, endale. Annan talle mõttes andeks, ta ju ei tea, et mul on ellujäämiseks varustus kaasas.

20170925_200103

Ühe kõrgemale tõustes muutus tuul päris vastikuks ja vihma peksis näkku, tänu mu heale ühestükis vihmamantlile, olin siiski külma tuule eest kaitstud. Teelt eksimise ohtu ei olnud, kuna otsmikulamp valgustas rada ja mingist hetkest algas rajamärgistus – kollased helkurnooled, mis paistsid hästi välja. Ületasin märkamatult Prantsusmaa-Hispaania riigipiiri, kus täitsin kraanist veepudelid, sealsamas oli ka SOSpost, kust saanuks abi küsida, seda vajadust mul aga polnud, hirmu tundmatuse ees samuti mitte. Ainult silmad hoidsin vilamas, et hütt märkamata ei jääks.

20170925_211138

Mõne aja möödudes vaatasin tõtt põõsastikust vastuvaatavate hõõguvate silmadega. Kelle silmadega, ei saanud ma teada, igaks petteks kolistasin käimiskeppidega tugevamini. Viimaks silmasin hütti mainivat viita, paarsada meetrit hütini ning hingasin kergendatult. Kell 21:30 jõudsin kohale, otse teeraja ääres oli kivimajake, mille rauduks avanes hääletult sissepoole. Väljas ulgus tuul ja katusel undas tuulegeneraator. Elektrit ei olnud.

20170925_212502

Leidsin seintelt infotahvlid käitumisjuhenditega puhuks, kui oled eksinud, külmunud, vigastatud vms. Uksekõrval asus puudevaba kamin ja hüti tagaseinas 2 kivilavatsit. Nuppudega kapike seinal, mille abil oli võimalus endale abi kutsuda. Tegemist oli hädaabihütiga, niisama ööbimiseks see muidugi ettepolnud nähtud.

Esimene öö tõotas tulla täis väljakutset – kõva küljealune, külm õhk ja vali generaatorimüra katusel. Panin vee keema, vabanesin märgadest riietest ning ajasin selga kõik, mis kotist leidsin. Öö läbi ladistas vihma, ümber hüti ulgus tuul ja kell 5 hommikul kuulsin maja ümber kellasid. Olid need lambad, hobused või keegid muud, jäi saladuseks, sest majaoli mähkunud paksu udumassi… võibolla oli see hoopis pilv, mille sisse olin mässitud. Püüdsin oma sürreaalses maailmas uuesti uinuda.

Varahommikul enne päikest.

Varahommikul enne päikest.

 

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Camino de Santiago. Teekond Santiago de Compostelasse.

Proloog.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas tagasi minema aastasse 2013, mil ma esimest korda elus töötu leiba maitstes keset suve oma esimesele kestvusmatkale RMK matkateele suundusin. Juba enne Altja poole teele asumist, Tallinna bussijaamas, kohtusin Marega, kellega kattus mu matkaplaan kõndida põhjast lõunasse ehk Oandust Iklasse. Meil mõlemal olid oma kaaslased, kes erinevate füüsiliste vaevuste tõttu matka katkestasid.

Marega sammusime 10 päeva kõrvuti diagonaalis läbi Eestimaa päikeses ja vihmas ja temalt sain ma aimu, mida kujutab endast palverännak Santiago de Compostelasse Hispaanias. 800km teekond tundus mõõtmatu distants, kuid siiski väga ahvatlev ja see teadmine, et kunagi ma tahan minna ja käia selle tee, jäi mul kuklasse kripeldama.

Et töötustaatus ei kestnud igavesti ja minu õrn lootus asuda Hispaania poole teele kevadel 2014 põrus täiega. Kahjuks ei võimalda tänapäeval tööandja korraga 5 nädalat puhkust, et see palveränd oleks teoks saanud. Jupiti aga ei tundunud mulle asi õige. Nõnda lugesin ja guugeldasin järgmised 3,5 aastat Camino lugusid ja närisin kodus küüsi. Aasta eest jaanuaris aga sündis otsus: aitab unistamisest, tegudele! Mõningate mööndustega esimesel poolaastal olin juulis valmis kirjutama lahkumisavalduse tööandjale ja ostma septembriks lennupiletid. 23.septembril astusin kerge südamega Tallinnast Barcelona/Girona lennule. Käsipagasiga – teadlikult, kuna see aitas mul seljakotti hoida rännakuks optimaalses kaalus (10kg).

Alguse algus.

Lennuk maandus Gironas (ca 100km Barcelonast) südaöösel. Aklimatiseerusin lennujaamas umbes 2tundi, nuputades edasiste sammude üle, kasutasin googlemapsi – Girona bussijaama oli jalgsi 11+km. Mõeldud – tehtud, asusin umbes kl 2 öösel oma jalgsirännakut juba Kataloonias. Kaasasolev otsmikulamp kotist välja ning teekond üle põldude ja maanteede kõrval võis alata, korra sattusin ka tupikusse ja panin põlved maha kuskil eramaja tagusel põllulapil okstraati tokerdudes. Mu teekond ristus ka ühe tasulise kiirteega, mille ületamine polnud võimalik, tuli liikuda piki teed, kuni leidsin teealuse tunneli. Edasi liikusin paralleelselt raudteega, kuni jõudsin Girona äärelinna töösturajooni. Siis helises telefon! Kell oli 3:30 paiku! Teiselpool toru oli reibas „preili Malta“. Elik Kristiina, kes oli äsja Feissist lugenud, kuhu ma teel olen. Ja arvas, et selline matk tal just hetkel puudu ongi. Vestlesime ca poolt tundi. Mul oli imelik keset öist Hispaaniat öövaikuses seljakotiga mööda tänavat kõmpida ja eestikeeli lobiseda. Ent arvasin, et selleks kellaajaks on pahalased juba tudus.20170924_040324.jpg

Igaljuhul jõudsin kella viieks Girona bussijaama, mis pidi avatama alles kl 7. Parkisin end ühele pingile ja jäin ootama hommikust bussi Lleida linna, mis oli peaaegu poolel teel Pamplonasse, mis iseenesest on juba Camino, ent mul oli vaja jõuda sealt veel 75km üle Püreneede, et siis hakata St.Jean Pied de Porti nimelisest linnakesest jalgsi Pamplona poole tiksuma.

Buss, millele istusin oli suur ja mugav ning sõitjaid oli alla kümne. Asusin hoolega laiutama ja … see buss sõitis lõdva randmega Girona lennujaamast läbi. No vähemalt oli mul 15km jagu öist seiklust seljataga.

Lleida linnas oli juba palav, elektroonne tabloo väitis 27C. Tundsin end oma matkasaabastega veidralt. Asusin bussijaama tabloodelt otsima infot Pamplonasse suunduva bussi kohta – ei leidnud. Ent gooogle andis teada, et kl 14 saab Pamplonasse. Bussijaama ees igavles kamp mehi, kes hakkasid minu „eksootilise“ välimuse (seljakott, matkasaapad, blond pealegi) ajendil uurima, kuhu ma minna tahan. Vaid 1 kogu kambast suutis veidi rääkida inglise keeles. Nad olid surmkindlad, et ei täna, pühapäeval, küll Pamplonasse bussi ei lähe! Näitasin siis oma telefonis olevat infot. Mehed sügasid kukalt ja helistasid antud kontaktnumbrile. Selgus, et tegemist oli saidiga, kus eraisikud pakkusid küüti. Umbes nagu meil FB-s grupid Tallinn-Tartu. Minu eest lepiti kokku, et kell 14 bussijaama ees tuleb keegi Eduardo ja võtab mu peale.

Mul oli umbes 1,5h vaba aega ning palusin näidata suund kohalike vaatamisväärsuste suunas. Linnas oli muidugi uhke katedraal ja kindlus, mida ma siis uudistama läksin. Sattusin kohe linnaraadi ette, kus parasjagu toimus Kataloonia iseseisvuse pooldajate rahumeelne demonstratsioon. Olin sattunud oma seljakotiga keset skandeerivaid ja lippudega lehvitavaid kataloonlasi. Äkki pöördus minu poole mees, kes märkas mu seljakotil eesti lipu värvides märki. Mees elab osaliselt Tallinnas ja tema naine on eestlanna Tiina. Nüüd oli mees tulnud kodumaale toetama kataloonlasi. Ta tegi mulle kiire ülevaate toimuvast ning nentis, mitte kunagi varem, pole iseseisvusliikumine olnud nii aktiivne. Oli 24. september ja referendum pidi toimuma peatselt, juba 1.oktoobril.

20170924_131408.jpg

Tagantjärele, me teame, kuidas sellega läks. Edaspidi mainin seda kindlasti. Aga tol hetkel oli see kõik teadmata, tegime koos pilti ja mees pakkus end mulle lühikeseks jalutuskäiguks kohalikuks giidiks. Kui olime natuke ringi liikunud, pidi ta kahetustundega lahkuma oma ema juurde lõunale, kuhu ta nagu ta nentis, kahjuks ei saa mind kaasa kutsuda. Seevastu juhatas ta mind meelsasti kohalikku taimetoidurestorani, kus mul õnnestus tellida pudelivett sildiga …. Veri. Menüüd aitas tõlkida 1 noor neiu, kes oli perega söömas.

Kl14 olin bussijaama ees ja mind võttis peale nägus noormees Eduardo, kes oli külastanud sõpru ning sõitis nüüd tagasi oma praegusesse kodulinna Pamplonasse. Maksma läks see sõit mulle bussipileti jagu raha ning sõit kestis 4h. Eduardo on haritud, õppinud arstiks ning töötab edukalt pediaatrina. Tema hobiks aga on lennundus ning ta on tegemas väikelennuki juhilube! Kuulnud, kuhu ma teel olen, kasutas ta Pamplonasse jõudmiseks kiirtee asemel maalilisemat mägiteed Püreneede nõlvadel, kus puud juba kergelt sügiseseid värve võtsid. Seda siis, kui oli selgeks saanud, et ma ei jõua mittemingil juhul viimasele St Jean Pied de Porti viivale bussile, mis pidi väljuma Pamplonast kl 17:30.

Ma mõtlesin isegi, et proovin hääletada, kuna ma tahtsin hirmsasti oma plaanist hommikul Caminot alustada, kinni pidada. Aga kaine mõistus sai minu kangekaelsusest lõpuks võitu – pimedaks läheb vara – ma ei taha kuskil teeääres põõsas magada, pärast eelmist magamata ööd eriti. Kasutasin interneeduse võlusid ja bronnisin endale teel olles telefonis ühes Pamplona hostelis nari, mille asukoht oli kesklinna lähedal, peaaegu kuulsa Pamplona härjavõitlusareeni kõrval, mille taustal ilutseb Ernst Hemingway isiklikult.

20170925_093409.jpg

Just seal lõppes ka Eduardo teekond ja noormees soovis mulle Buen Camino! Tal oli endal olnud plaanis Caminole minna, aga seni oli töö seda takistanud. Hispaanlastel on siiski väga lihtne ja populaarne käia Caminot jupiti.

Leidsin hosteli, minu toas oli 2 nari ja ma olin ainukene külaline seal, kes ei olnud juba või veel Caminol. Prantsuse tüdrukud ja Kanada mees olid, kes pikemalt, kes lühemalt oma saabastele tolmu kogunud ja Camino rõõme maitsta saanud. Ausalt öeldes oli mul natuke kohmetu olla, asjata muidugi.

Jätsin asjad ning läksin linnaga tutvuma ning õhtust sööma. Oli pühapäevaõhtu ja ma olin jalust rabatud, tänavad olid pungil inimesi, kes sõid ja jõid sellise hoo ja meluga, et ma pidin end näpistama. Meenusid Eesti linnade pühapäevaõhtud, kus kõik on justkui väljasurnud. Tallinna vanalinn ehk väljaarvatud.

20170924_214433.jpg

Juhtusin peale ka ühele sürrile „perfomance“le, kus hispaanlannad ühel linnaväljakul käsipidi kokku läksid, kuni sinnamaale, et üksteis tiriti juukstest ning tambiti jalgadega. Toimus tõeline rööprähklemine, millele aitasid kaasa peaosaliste sõbrad. Sain aru, et keegi oli üritanud kellegilt mobiili üle lasta ning alkohol oli ka mängus. Vähe puudus, et ma etenduse kõrvalosatäitjaks oleksin sattunud, kuna keegi rüselejate kambast märkas, et tegin olukorrast pilti. Draama sai lahenduse, kui saabus politsei ja minu luugid jäid kinni tagumata. Sellega sai aga selgeks, et spaanlastelt võib kõike oodata.

Hommikul kl 10 astusin bussi, mis pidi mind viima St. Jean Pied de Porti – väikesesse armsasse linnakesse Prantsusmaa – Hispaania piirist mõnikümmend kilomeetrit Prantsusmaa poole – kus asub palverändurite kontor ja katedraal ning saab alguse kõige populaarsem Palverännutee Euroopas.

Etteruttavalt nendin, et kogu järgneva kuu jooksul kohtasin kahte ebameeldivat spaanlast, üks neist oli selle bussi juht, mis pidi mind koos teiste palveränduritega viima Camino alguspunkti. Torisev kiilaspäine keskealine bussijuht luges igale reisijale tülpinult sõnad peale, et bussis ei sööda ja bussis ei jooda ning üleüldse kogu kaasavara tuleb jätta bussi kõhualla. Olin üllatunud ja märkasin, et ka kaasreisijad kehutasid imestunult õlgu ja vahetasid pilke.

20170925_100004.jpg

Eranditult kõik reisijad kandsid matkariideid ning nendest õhkus elevust. Sõit algas ja Püreneedes pööreldes läks mul süda korralikult pahaks. Saabusime oavarrest sadava vihmaga St. Jean Pied de Porti, kus jooksin suurde telki, mis toimis kohaliku saginat täis turuna, müüdi kõike kohalikku veinist meeni. Silme eest võttis kirjuks, siiski ei tahtnud ma oma kotti millegi kaasaostmisega koormata, võtsin välja oma neoonoranži seljakotti katva vihmamantli ja suundusin linnakesega tutvuma. Mul oli kindlasti vaja hankida käimiskepid, mida ma kodust käsipagasiga lennukisse võtta ei saanud. Ning leida üles palverändurite kontor, et saada juhtnöörid, tempel palveränduripassi ja ennast registreerida.

20170925_140433.jpg

Kindlad plaanid peas, selgus peagi, et olin linnakesse jõudnud täpselt siesta alguseks st., et kl 12 -14 oli kõik suletud ja ma pidin nüüd linnas aega veetma, et ettevalmistunult teele asuda. Lõpuks said kõik toimetused tehtud ja vihmgi lakkas. Palverändurite kontori uksetaga lookles vaatamata hilisele kellaajale pikk järjekord. Kirikus aga oli rahvast napilt. Esimene uus kogemuski käes: ostes sändvitši, saad täidetud baqueti. Olin valmis teele asuma!

20170925_142851.jpg

Rubriigid: Camino de Santiago, Kataloonia, Palveränd, Pilgrim, Prantsusmaa | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Joon alla!

See oli aasta, mida jään mäletama arvatavasti viimse hingetõmbeni. Uhhh! Aitäh kõikidele kaasreisijatele! Ma ikka veel loodan, et ühel päeval talve jooksul, st enne järgmist – kolmandat palverännuteed – jõuan ma esimesed 2 siia kirja panna….Goodbye-2017-Images

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

2 päeva minna….

On jäänud loetud päevad ja kõik on kontrolli all. Vist. Isegist see, et sel aastal enam seenele ei saa, eksole juba käidud kah.

Seina veeres seisab virnas kraami, see on vaja kindlasti paar ringi läbi filtreerida, mis saab lõpuks rännakule kaasa ja mis koju jääb. See on tavaline protsess, sest noh, esiti on ikka kõike vaja kaasa vedida, alustades tagavara saapapaeltest kuni kõhuvalutablettideni. Momendil, kui kogu eeldatavalt tarvilik seljakotti saab mahutatud ja koti kaal reaalselt sulle vastu irvitab, peab hakkama ratsionaalse(ma)lt mõtlema… see on muidugi peavalu tekitav, igaks elujuhtumiks ei saa ega peagi valmis olema. – >>>

2ba04e8d890b7812a43d1f95b57f58c0--camino-pilgrim-st-jacques

Pühapäeva varastel hommikutundidel maandub lennuk Barcelonas ja hetkel ma veel ei ole tegelenud küsimusega, millist transporti kasutades ning millist trajektoori mööda ma St. Jean Pied de Porti (külake siinpool Püreneesid Prantsusmaal) kohale sõidan – aega ju veel on (tüüpiline mina) 😀

map-camino-de-santiago-from-saint-jean-pied-de-port.jpg

Usutavasti algab Minu Camino esmaspäeval 25-dal mihklikuu päeval, mil ma näen enda ees hommikutundidel sellist silti:

Inicio-Camino-de-Santiago-550x412

Ma olen selleks nii pagana valmis, kui vähegi saab valmis olla, ma armastan seda sügisest teekonda juba ette, mil elad päev korraga hetkes. Kogu oma valus ja ilus. Oleme kahekesi,  Mina ja Minu Tee. Ainsad kompromissid on kompromissid iseendaga. Võtan kaasa kerge magamiskoti, termomati ja soolopriimuse – tahaksin vähemalt mõned ööd veeta metsikult, alberguesita (öömajad). Näis, mis sellest välja tuleb.

June_July_08_634_cropped_large

 

Loodetavasti minu jalad annavad mulle andeks, et neid jälle teele viin! Plaastreid on varutud hoolega…

image

Rubriigid: Camino de Santiago, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Jalutusministeeriumi 2017 väljakutse nr. 3: Prantsuse tee – Camino de Santiago.

Kui sa võtad oma elus ohjad enda kätte, hakkavad asjad juhtuma.

4 aastat on see teekond mu meeltes mõlkunud, täna loksusid asjad raamidesse – väljalend 23. september 2017.

 

French-Way-Full-570x280

Rubriigid: Camino de Santiago, Hobid, Positiivsus, Reis | Lisa kommentaar

Venib.

10

Pilt | Posted on by | Lisa kommentaar

Eelsoojendus: Piritalt Vana-Vastseliinasse. 460 km. 20.aug-02?sep’17

Enne veel, kui RMK saab valmis uue matkatee idast läände või vastupidi, sai Pirita Kloostri Sõpradel valmis matkatee Piritalt Vana-Vastseliinasse.

http://www.palverand.ee/teekond/

Kui see info mu teadvusesse jõudis, hakkas kupli all surisema. Meenusid kõik head ja veel paremad mälestused RMK matkaradadelt ja asusin tegutsema selle nimel, et mul oleks vabadus teele asuda.

Enne veel saadan hoiukassid koju, tõmban tööl otsad kokku ja pakin koti, loodetavasti optimaalsemalt, kui varasemalt 😀

 

ps. lubatud on rajal ühineda pikemateks või lühemateks lõikudeks.

Lehvitama võib ka tulla. Ja ma ei imestaks, kui mind teepeal ka ära tuntakse võhivõõraste inimeste poolt nagu juhtus 4a tagasi Jõgevamaal Siimusti kandis minu septembris toimunud rattamatkal, kui teeääres seisnud meesterahvas küsis, kas ma olen seesama matkaja, kes juulis Oandust Iklasse läks. Ma olla oma blogis ähvardanud sügisel rattaga Aegviidu-Ähijärve teha ja ta oli seda lugenud 😀

Villideni!!!

file71389511_palverand.jpg

 

 

Rubriigid: Eesti, Hobid, Pirita - Vana-Vastseliina rännak, Reis | Lisa kommentaar

1.samm – tehtud.

See sügis tuleb teisiti.

bxzxtjpc2k0n9mywmmtr

Rubriigid: Camino de Santiago, Positiivsus, Reis | Lisa kommentaar

Donald ootab kannatlikult…

_20170508_005446

Pilt | Posted on by | Lisa kommentaar